Tuesday, 21 December 2010

Kindamaania!

Meie väike kindavabrik. Ema täidab jõuludeks tellimustöid, päris mitmeid, hakkab aga hommikul kolmest-neljast-poole viiest pihta, millal aga uni ära läheb. Mina heegeldan ja tikin, tihti hiliste öötundideni. Katsun uuel aastal ema kõrvalt ka vardad pihku võtta!


Vaadake üle!

Katu roosatriibulised:



Pireti heledad beeživiirulised:





Kaja päikesekuldsed:



Thursday, 9 December 2010

Tubased tegemised

Mõnikord juhtub, et telefonikõne tundmatult numbrilt ei olegi pangast või vale number või hoopis mingilt tüütult müügiagendilt. On hoopis toredam. On näiteks Täpilise toa Elen, kes ütleb, et poes on parasjagu proua, kes proovib kätte minu ema kootud kindaid ja sooviks osta ühte paari, aga mitte rohelisi nagu müügis, vaid hoopis beeži ja pruuniga. Mina loomulikult kohe luban, et kindlasti on mu ema nende kudumisega nõus. Emale pakkumine meeldis. Siin nad on, kohvikarva ja piimavahused, šokolaadipuruga:




Teine kõne tundmatult numbrilt oli kolleeg Eve, kes kiitis, et oli Täpilises kindaid proovinud ja et nii soojad olid, et ta sooviks omale ka. Need olid kohe ema võlupaberkotist võtta, musta-valgetriibulised. Puhkesid ka õide nagu tavaks saanud, tänasest lumetormist jõudu kogunud.



Täna küpsetasin ühest kilost piparkoogitaignast kaks ja pool tundi kuus plaaditäit piparkooke. Glasuurisin ja puha. Järgi jäi pöidlaotsasuurune tükike piparkoogitainast;)


Olge soojas!

Monday, 29 November 2010

Sala - võlu mets ainult headele lastele


Ja mina olen selle metsa haldjast ristiema:) Eelmisel aastal turgatas mulle mõte pähe: kui õige lõikaks kangast välja kuusekujulise tüki, lausa kolm, ja õmbleks need külgepidi kokku, topiks vatiini täis ja riputaks sellele 24 riidest kotikest, selliseid, mida saab nööridega kokku tõmmata, et uudishimulik põnn ei saaks liiga lihtsalt aimu, mida salapärane numbriga paun endas peidab.


Sel aastal hakkasin juba varakult asjaga pihta. Käisin Tartus kangapoes ja varusin endale pisut mulineed, õmblusniiti ja vatiini. Kui esimene rohelisest puuvillasest riidest pontsakas kuusk valmis sai, tegin tööl kohe kolleeg Piretiga juttu, kas tema oleks huvitatud sellise soetamisest oma lastelastele. Ta tellis suurima rõõmuga lausa kaks.

Pireti pontsud

Tööd oli parasjagu: vabadel päevadel hommikuti diivanil koos seebikordustega mulineega kuupäevade tikkimine, teistel hommikutel köögilaua taga istudes maiusekukrute õmblemine; tundide kaupa mitu ja mitu korda lõike joonistamine kokkuliimitud ajalehepaberile, kangast kuuskede väljalõikamine, kokkutraageldamine, masinaga õmblemine, vatiiniga täistoppimine, et iga viimnegi oks ikka uhkelt püsti hoiaks; hilja õhtul peale tööd kukrute kinnitamine kuusele; kuuskede tippudesse tähtede õmblemine ja helmeste-hõbeniidiga kaunistamine. Jürigi leidis tänu mu lunimisele paaril korral teekonna Abakhani, et tuua juurde vatiini või otsalõppenud organza paela.



Täpilisse Tuppa tegin ka kolm kuuske. Need said naturaalvalgest linasest, eri suuruses, kahel punased, ühel rohelised kommikukrud. Varajasest ettevalmistusest hoolimata jäin pisut ajahätta ja kuna soovisin need hiljemalt eelmiseks neljapäevaks müüki viia, alustasin tõsisemat tööd kolmapäeva hommikul. Masin vurises järjepanu ja töö sujus justnagu üheinimese minitehases: kõikidele kotikestele sai õmmeldud järjest tunnelid, siis küljed kokku, paelad sisse, paela servad küünlaleegis kõrvetatud ja valmistoodang virna. Õmblesin terve hommiku, päeva ja öö, hommikul kell pool neli tikkisin veel viimaseid kuupäevi, otsisin kokku kõik paelajäägid, kinnitasin kuuskedele kukrud külge ja tegin valmis tiputähekesed.





Vahepeal omandasin juba oskuse masinaga vuristamises käsi põsakil, mis minusugusele, õmblemisega mitte väga sinapeal olevale, on ikka väga suur tunnustus. Varahomikul pidasin öötööle vahet ja tegin tule pliidi alla, puuriidas nägin juba helerohelisi tulukesi:) Töö sai valmis järgmisel hommikul kümne paiku, viisin poisid kaenlas õue ja tegin paar pilti. Siis toppisime nad juba autosse ja sõitsime Rakverre.

Maiale igatahes väga meeldisid, noh et kiiksuga.


Järgmisel aastal teen vildist, kui lambad leian, idee juba peas kahiseb nagu keev vesi!


Ahjaa, kampsunkleit! Teate, mõned asjad ja tegevused muutuvad tasapisi kinnisideelisteks: kuidas mingit eset pildistada, millistes tingimustes ja milliste aksessuaaridega. Alles nüüd leidsin kleidile sobiva vöö ja on üks väga spetsiifiline paik, kus seda kleiti eksponeerida. Võtab aega. Aga tuleb:)


Saturday, 23 October 2010

Tartu ja täitmata lubadused


Sellest, mis sai Tartus, kuhu ma lubasin esmaspäeval minna, aga läksin teisipäeval...

Werner varahommikul. Mul tass kohvi ja Brita kook näpus, kutsus üks pisut kõõrdis ja muidu kummalise välimuse-olemisega vanem mees, samuti kohv näpus, mind enda lauda. Ja miks ka mitte, mõtlesin.
Rääkis kurgikasvatusest. Sellest, kuidas ta mõtles kunagi oma niisama seisev maatükk midagi kasulikku tegema panna. Kaevas 2 kord 5 meetrise lapi üles, ehitas sellele katsekasvuhoone, kasvatas taimed, istutas maha, väetas omatehtud bioloogilise väetisega nõgestest, kuivkäimla kompostist ja veest ning jäi ootama. Ja kus tulid kurgid! Tumerohelised, krõmpsuvad ja mahlased ning suured kui jurakad! Selgitas kasvuhooneefekti, rääkis soojuspadjast, õigest luukide kinni-lahti tegemise süsteemist; mina kuulasin ja imestasin, mõtlesin, et kust tema küll teab, et unistan oma suurest kasvuhoonest. Ega ta teadnudki, või ikka teadis...
Seda imestamist oli veel küllaga:miks muutuvad head inimesed kurjaks, kuidas alkohol pea segi ajab ja segi pea näitab, millest sa tehtud oled; kuidas sümbolite abil ennast kuuldavaks ja nähtavaks teha, ühineda omasugustega ja jätta endast jälg; kuidas inimeste üle on kontroll ja salaluure, et kõik on riigile teada, kuidas rahva ette visatakse värvilisi herneid, ja kuidas korjatakse punaseid või kollaseid herneid, mõistmata, et kõik on ikkagi ükssama hernes! Uskumatu, saate aru, uskumatu!
Ja selliseid kohtumisi leiab aset ainult ja ainult Tartus! Mul on siiras heameel, et ma jälle veendusin - Tartu on lihtsalt imeline!


Genialistide klubi pärastlõunal. Sidruniga tee nõukaaegses rohelises tassis teistsugusest serviisist alustaldrikuga. Peale minu oli kohvikus veel üks noormees ja üks neiu, eraldi ja sülearvutitega. Istusin pisikesse lauda akna all ja võtsin kotist valge lõnga ja heegelnõela, hakkasin heegeldama lilli käpikutele. Rahvast hakkas rohkem liikuma, tulid noored koolist, tellisid võileibu ja mängisid kõrvalsaalis, vist lauajalgpalli kui ma ei eksi. Suurde lauda minu ligi tuli kolmene seltskond minust nooremaid, poiss ja kaks tüdrukut. Rääkisid väga tähtsaid asju mingi ürituse või festivali korraldamisest, kohvikupidamisest kuskil ülikoolis. Üks mees luges pikalt ajalehte, kolmene seltskond toredaid noormehi naersid kõva häälega ja lürpisid kõrvitsapüreesuppi. Oli tohutult vahva olla lihtsalt heegeldaja ja imetleda, kui toredad on inimesed.


Kolmapäeva hommikul tööl olles läksin kohviku ette fuajeesse Täpilisse Tuppa ja ütlesin täpilisele Elenile imelises lapiseelikus, et täna pakutakse meil pavlovat. Ta sattus sellest loomulikult vaimustusse, sest eelnevalt oli ta juba nädalaid hiilimas ja lunimas käinud, et millal ometi! Ja siis lisasin veel nagu muuseas, et homme toon kindaid müüki, tervelt neli paari. Elen pisut iroonitses, niimoodi meeldivalt, sest nagu ma vist teile juba mainisin, ootavad nad Maiaga juba kevadest saati minult mingit noosi. Ja ma aina luban!

Kolmapäeva õhtul andsime terve perega projektile viimast lihvi: mina tikkisin roosadele käpikutele kirsse, sidusin uhkeid lehve igale paarile, Jüri lõikas papitükke siltide jaoks ( paberinuga on järjekordne tööriist, mis minus pisut hirmu tekitab), ajasime emaga veel kahele viimasele ekstrapaarile otsi sisse ja siis pakkisin meie kullakesed erilise hoolega paberkotti. Kokku sai kuus paari.

Järgmisel hommikul ootasin suure elevusega, millal Täpilises Toas tuli põlema pannakse ja Elen on kaupade väljapanekuga enam-vähem lõpetanud. Loomulikult oli selleks ajaks minul jälle rohkem tööd, aga esimesel võimalusel jooksin, kott näpus käsitööpoekesesse.

"Elen, ma pidasin oma sõna!"
..?..
"Kindad! Ma tõin kuus paari!"

Lõime käed, sõlmisime lepingu, väga uhke oli! Ja kui ma pärast oma kindaid pildistama läksin, olin lausa jahmunud, kui hästi need eksponeeritud olid: valgeks võõbatud redelil pidulikult rippumas, täiesti ise ja omaette! Olgu neil edu.

Alustan nüüd oma kampsunkleidi teise varruka kudumisega, saaks juba ometi valmis!




Thursday, 14 October 2010

Ideaalne hommik kahe kohvi ja kudumisvarrastega


Ma olen alati unistanud sellest, et oleksin varajase ärkamisega ja mul oleks tundide kaupa aega hommikuid nautida. Nagu mu ema. Talle ei valmista mingisugust raskust hommikul kell neli tõusta, köögis kududa, kassi ja koeraga jageleda ja kohvi juua. Ja siis veel mõneks ajaks voodisse pikali heita. Kui vaja võib ta kell pool kolm Svenile võileivad ja kohvi valmis teha ning ta üles ajada ja tööle saata. Nagu täna hommikul. Kuulsin, kuidas ema äratuskella peale ärkas ja köögis toimetama hakkas. Üritasin uuesti uinuda, kuid ei õnnestunud. Ronisin voodist välja, tõmbasin hommikumantli selga ja läksin ka kööki. Ema ja Sven vaatasid mind kui poolearulist, kui ma endale kohvi keetma hakkasin.

03:30 Sven sõitis tööle, ema läks magama. Ja mina, lõpetanud just kruusitäie koorekohvi joomise, ei saanud kindlasti veel und. Tippisin vaikselt magamistuppa, et mitte Jüri üles ajada ja otsisin välja oma poolelioleva kampsunkleidi. Jah, ma tean, alustasin sellega juba ammu, aga vahepeal ei olnud tahtmist teda kätte võtta. Seljatükk sai juba varem valmis, nüüd jätkasin esitükiga.
Ahh, kui tore oli seal istuda, soojas köögis, keras ema tugitoolis! Tobi nohises teises toas magada, Käpik keeras end tühja puukorvi kringliks ja krabistas aeg-ajalt ringutades ajalehtedega. Kell tiksus ja vana maja naksus mõnusas poolunes.


Toredad mõtted tulid pähe. See, kuidas kleidile varrukaid kududa, kindlasti nuppudega! Ja et mantlile võiks kirsse tikkida...1,2,3, kaks vasakpidist.. selliseid mesiseid ja magusaid, rohelisi sätendavaid lehti vahele. Et esmaspäeval lähen Jüriga hommikul Tartusse kaasa, hakkame sõitma siis kui on veel pime. Kui väga mulle meeldib hommikuti pimedas kuhugi kaugele sõita ja midagi toredat ette võtta! Tartus lähen kindlasti kangapoodi pudinaid varuma, mida kõike mul oma vahvate ideede teostamiseks vaja läheb, aga enne kui pood avatakse, lähen üksinda Werneri kohvikusse ja maiustan ...kaheksa parempidi, kuus pahempidi, ei, neli pahempidi, ahjaa, ja õhtul tulen rongiga koju, millal see veel viimati juhtus! Kui ma Tartus koolis käima hakkasin, oli mul paar esimest aastat kombeks rongis näoga vastassuunas istuda, sest enamasti istuti ikka sõidusuunas. Istusin ja jälgisin inimesi ning tundsin sellest meeletut rõõmu.

Kudumine läks vuhinal, juba oli vaja jälle tasa hiilides tuppa minna ja lõnga juurde tuua. Nii mõnusalt pime oli õues. Kujutasin ette, et õues on käre külm ja maas paks lumi.

04:30 keetsin omale teise kohvi ja tegin paar juustuleiba, teeb ikka väga näljaseks nii intensiivne käsi- ja mõttetöö! Ja kindlasti võtan ennast lõpuks kätte ja katsun järgmisel nädalal viia Täpilisse Tuppa paar paari kindaid. Ning lõpuks ka mõned kaardid. Jaa, musta ja punase ja valgega, natuke kreemikat, kindlasti kohvitass mõnele peale meisterdada!

Lõng pehme, roheline, varraste klõbin, Käpiku ajas see korraks ärevile, käis, vaatas, nühkis end vastu mind, aga süli oli kleiti ja hommikumantlit täis, ronis jälle puukorvi.

07:00 ärkas ema. Keetsin talle kohvi ja tegin tugitooli vabaks ning kolisin ise pliidi ette madalale vildist padjaga pingile. Jutustasime ja kudusime. Ta andis mulle võrratult hea idee kleidi krae jaoks ja rääkis kuidas lõngast nööpe teha.

07:45 tegin Jürile võileibu ja kohvi, ajasin ta kaheksaks üles.
09:50 Meie salajane elu - võrratu, võrratu noortesari
10.45 viimane silmus esitükile.

Tuleks neid ometi veel! Mittetahtlikke ülesärkamisi varahommikuti, iseolemisi ja isetegemisi, sülemite viisi käsitööd...

Varsti näeb ehk kampsunkleiti kah!

Friday, 10 September 2010

...Kõigile neile, kes mulle kärsitult teatavad, et ootavad ja ootavad ja ei jõua pulmapilte ära oodata. Mina ka ei jõua, nii et siva sõbrad, me oleme ärevad! Pühapäeval täitub meil Jüriga juba esimene kuu:D Ja sina ka Jüri, marss koju sealt välismaalt!!!

Närvide rahustamiseks riputasin mõned üles, aitäh Rainis, Merli, Heete ja Pets!
Leiate blogi vasakust ribast Fotoalbumist.
Lisan uusi jooksvalt juurde.
Pai,
Signe

Thursday, 2 September 2010

Kudumis- ja kakaohooaeg!

On asju, millest ei saa mööda vaadata. Ja siis on kindel, et lisaks möödavaatamatusele on nad ka möödapääsmatud. Niisiis: pesu kuivab nööril vähemalt kaks-kolm päeva, ema on hoos õunte koorimise ja ubade puhastamisega ja keldris olevad moosiriiulid täienevad hirmsa kiirusega, mul on uued punased valgetäpilised ketsid ja õhtuti vaatan pidžaamas telekat, loen rohkem kui tavaliselt, sest õue lihtsalt ei kisu. Ja see kõige möödapääsmatum: nii- nii kurb on üsna tihti ilma erilise põhjuseta. Sügis ja Signe.

Ja nüüd ma konutan dressipluusis teki sees ja koon rohelist kampsunkleiti oma rohelisele baretile lisaks. Üleüldse tahaks terve sügise ja pool talvest siin niiviisi konutada, kududa, heegeldada, kakaod juua, raamatuid lugeda, emaga köögis praksuva pliidi ees jutustada nagu eile ja unistada, kuidas me Jüriga majale teist korrust ehitame, samuti kasvuhoonet ja meie hiljutist vaimuvälgatust-välikööki, sinna lahedasse vundamendiauku, mida me suvel laduma hakkasime. Ja siis mõneks ajaks kuskile lahedasse salakohta ära põgeneda, kuhu külm ei pääse. Sügis ja Signe.

AGA..

Te ei kujuta ette, mis mulle kirjutuslaualt vastu särab ega hooli põrmugi tänasest külmast tuulest! Lillekimp! Maailma kõige ajuvabam ja boheemlaslikum isend lillekimpudest, kuhu lisaks kollastele roosidele, sügissoojadele astritele, preeriakelladele ja rohelistele lehtedele on end okstest vanikule sättinud ploomid, tillukesed kimpuseatud porgandid,mida muidu vaid kevadeti võib peenart harvendades leida, kobaratäis kirsstomateid, nii rohelisi kui punaseid nende seas ning pikk rippuv roheline väät, mille külge on kuldse traadiga kinnitatud säravad paradiisiõunad! Romantiliste õhtute tarbeks on seades roosa vildist südame ja valge pärliga tikutops ning vajalikul momendil kaaslase suu sulgemiseks roosiline pesulõks, mis hetkel näpistab kaardikest kirjaga: "Palju õnne kõige puhul, mille üle "jah" öeldud sai! Elen ja Maia" Täpilised ja toredad tüdrukud Täpilisest toast, käsitööpoest meie kohviku fuajees, kuhu ma lubasin käsitööd viia, aga siiani pole õnnestunud. Mul on kohutavalt kahju, et ma teile sellest fotot näidata ei saa, sest Jüri on fotokaga Itaalias. See kimp ja kuldsõrmus sõrmes ning momendil ka hea muusika ja varraste klõbin hoiavad mu tuju üleval!

Igastahes pilti täna ei näe, ehk siis kui Jüri tagasi, on ka kampsunkleit ( jeebus, kui vahva sõna!) pikem, siis näitan teile ka!

Südamed soojaks!

Sunday, 29 August 2010

Ilus oled, isamaa!


Nonii! Sõrmus sõrmes, nimi vahetatud, pulmapidu peetud. Ja nii ta läks, viuhti! mööda, muidu kaua tehtud kaunikene. Signe on õnnelik ja vabam kui eales varem!

Käsitöö kui sellisega olen viimasel ajal vähe kokku puutunud, kui mitte arvestada kutseid, pulmalippu ja linasest riidest kotikest neiupõlvenime tikandi ja peotäie kiviklibuga, mis Emajõkke sai heidetud. Muuks ei ole lihtsalt aega olnud ja mul on hirmus kahju, et villakott jäi puutumata. Eks siis kevadel vildime, kuigi ootan pikisilmi kuuma ja kuldset vananaistesuve!

Praeguseks aga väike fotoreportaaž meie pulmareisist. Kirkamaid hetki, nagu ikka, ei õnnestu kunagi jäädvustada. Nagu näiteks seda, kuidas me Valgamaal põlluteele autoga kinni jäime ja paduvihmas abi otsides vana taluni lonkisime. Pika koputamise ja ootamise peale ilmus klähviva koera saatel uksele vana naine , kelle majapidamises ei leidunud ühtegi meest traktoriga. Ta juhatas meid tagasi künkale taluniku juurde. Vihma aina kallas, polnud ühtegi kuiva kohta enam kummalgi meist. Künkal oli kaks maja. Ühe maja hoovist voolas läbi vihmaveest jõgi. Minul olid lahtised kingad ja läbimärjad jalad. Jüril olid natuke kuivemad. Mina kahlasin veest läbi. Hoovis oli kaks koera. Ühe koera aedikul seisis "LIHASÖÖJA LOOM". Läksime tagasi.

Taluperemehe leidsime sõnnikuhaisu peale:) Möödusime enne mitmest laudast, aedikust ja muudest kõrvalhoonetest kui uhke majani jõudsime. Oli juba pime, kui uksele koputasime. Pika kõhklemise peale kesiganesneedkapoleehklähevadikkagiminema (aga meie ei plaaninudki ära minna) tegi puberteedist perepoeg ukse lahti. Läks isale meie muret edasi kurtma. Talumees tuli uksele, aluspükstes ja särgis, ilmselgelt häiritud poolelijäävast telesaatest ja pidas meile loengu teemal "Tööd on vaja teha, mitte mööda ilma kooserdada", siis ei jäävat autoga tema põlluteele kinni. Punastasime vihmas ja pimeduses ja siis ta saatis oma poja meile hiigeltraktoriga appi. Küll oli vahva kolmekesi lehmalõhnases hiigeltraktoris läbi paduvihma meie kalli autoni sõita! (Sarkasmita) Auto sai naksti välja, poisile krapsti veinipudel pihku! Rõõmustas see alaealine:D Siis me Jüriga otsustasime, et me ei otsi enam ööbimiskohta seal Neverlandis ja hakkasime hoopis Tartu poole sõitma. Edasine nägi välja nagu ameerika filmis: väsinud ja läbiligunenud paarike pikalt reisilt leiab soodsa toakese maanteeäärsest motellist.

Aga jah..ilus on see Eestimaa.. Käisime Piusa liivakoobastes. Jälle paduvihm, mäslevad veejoad mööda liivakünkaid, vahvad noored, ülitore giidiproua, kõlekülmad koopad ja jälle paduvihm, jooks autoni.. Rõuge oma vesioinastega ja laheda käsitöökuuriga, kust ostsime tomateid pikniku jaoks. Hinni kanjon, Valga linn imearmsa Lilli restoraniga, hommikusöök hotellis. Seiklused ilma teedeta Mustlas, Erle, Tauno, roosiline baarilett ja džinn toonikuga, ülihead vanad vinüülid, suur tugitool. Hommikusöök Erle suvekodus, unine Tauno, tuli kaminas. Hirmuäratav Linnamäe hüdroelektrijaam, Jägala juga, mida ei ole lihtne leida. Jüri raketil kosmosesse kihutamas, Kuusalus asuv Mammu kohvik, mis asub lihtsalt niisama tavalises puust elumajas, täiesti tavalises kellegi erilises aias, lihtsad ja maitsvad söögid ja morss ja pannkoogid moosi ja jäätisega, kõrvallauas üksinda malet mängiv vanahärra õlleklaasiga. Juminda poolsaar: maja maja küljes kinni, silt " eravaldus, läbipääs keelatud, kui ikka väga vaja on minna, jäta auto maha ja mine jala!" ( ei kutsunud minema, sest polnud ikka nii vaja minna) , kapteniküla Käsmus, suveniiripoekeses näkipüüdmisvõrk, adru ja soola lõhn, mis mulle ei meeldigi.

Võrratu, võrratu Eestimaa!












Wednesday, 4 August 2010

Valge


Olen kaua end selle tööga siin sidunud ja nüüd kus on lõpuks aega ja kõik kolmkümmend kaks valmis, näitan ka teile. Ja mul tegelikult polegi selle jaoks rohkem sõnu kui Hõissa ja Hurraa!