Cadou pentru Silvia*

 Väikevend Sven sõitis laupäeval Rumeeniasse. Pruudile külla. Päris ehtsale rumeenlannale, kellel nimeks Silvia. Ja Sven lunis juba ammu (tegelikult ta ei luni peaaegu kunagi, ka seekord mitte, pigem nagu vihjas emale..) , et saaks Silviale kindad kinkida. 

Ja kui ema esimese paari valmis sai, tunnistas ta lõpuks endale, et need ei mahu Silviale kätte. Niisiis kudus ta veel ühed kindad ja siis veel ühed, Silvia emale, ja veel ühed, isale. Ema kindad said punased ja isale rahvuslikud  sini-must-valged.

Mina aga otsustasin Sveni reisikotti ühe karbitäie omavalmistatud kookoskommi kaasa pakkida. Reedel, kui olin hilja õhtul kinnastele veel viimased pisted teinud, asusin neid valmistama ja maandusin voodis alles varahommikul.

Kommide retsepti leidsin kunagi nami- namist ja mõningate mugandustega olen neid mitmedki korrad kingitusteks valmistanud. Kuna köögitööd on ka käsitööd ja mu töökaaslastel, kes hiljuti maitse suhu said, asja vastu huvi tekkis, panen retsepti ka siinkohal kirja:

            Kookoskommid 

50 g võid

1 dl suhkrut

1 pakk 35% koort

200 g kookoshelbeid

250 g tumedat šokolaadi

peotäis sarapuupähkleid

Või ja suhkru panen koos rõõsa koorega potti ja tulele, kus lasen neil 4-5 minutit podiseda. Tõstan poti tulelt ja segan hulka kookoshelbed. Seejärel määrin segu küpsetuspaberiga kaetud plaadile umbes kahe sentimeetri paksuselt ja viin jahedasse.

Sel korral otsustasin kommide sisse peita ka metspähklid. Röstisin neid eelnevalt ahjus ja hõõrusin rätikuga kestad maha. Kui kommitäidis oli piisavalt tahenenud, jagasin selle noaga ruudukesteks ja vormisin käte vahel pallikesteks ning suskasin pähkli sisse. Edasi jäi üle vaid kommid sulašokolaadiga katta (kasutan selleks tavaliselt kahte lusikat) ja küpsetuspaberile tahenema jätta. Sellest kogusest sai kokku  nelikümmend kolm kommi ja pisike kaapekakk.

Silvia maiustused plaanisin kaunistada valgest šokolaadist viguritega, kuigi ma polnud varem neid kunagi teha proovinud. Aga kui esimesed südamekesed olid kiletuutust juba välja nokerdatud, läksin nõnda hoogu, et terve parv lilli ja liblikaid lendles järgmisel päeval ema küpsetatud tordile. 

  

Järgmisel hommikul sikutasin Jüri varrukatpidi õue fotosessioonile, et kindatrio enne lennukile minekut jäädvustatud saaks.  Sel korral läks teekond pesunöörideni lihtsamalt, sest sula oli teinud oma töö.

      

  * Kingitus Silviale (rumeenia k.)