Nonii! Sõrmus sõrmes, nimi vahetatud, pulmapidu peetud. Ja nii ta läks, viuhti! mööda, muidu kaua tehtud kaunikene. Signe on õnnelik ja vabam kui eales varem!
Käsitöö kui sellisega olen viimasel ajal vähe kokku puutunud, kui mitte arvestada kutseid, pulmalippu ja linasest riidest kotikest neiupõlvenime tikandi ja peotäie kiviklibuga, mis Emajõkke sai heidetud. Muuks ei ole lihtsalt aega olnud ja mul on hirmus kahju, et villakott jäi puutumata. Eks siis kevadel vildime, kuigi ootan pikisilmi kuuma ja kuldset vananaistesuve!
Praeguseks aga väike fotoreportaaž meie pulmareisist. Kirkamaid hetki, nagu ikka, ei õnnestu kunagi jäädvustada. Nagu näiteks seda, kuidas me Valgamaal põlluteele autoga kinni jäime ja paduvihmas abi otsides vana taluni lonkisime. Pika koputamise ja ootamise peale ilmus klähviva koera saatel uksele vana naine , kelle majapidamises ei leidunud ühtegi meest traktoriga. Ta juhatas meid tagasi künkale taluniku juurde. Vihma aina kallas, polnud ühtegi kuiva kohta enam kummalgi meist. Künkal oli kaks maja. Ühe maja hoovist voolas läbi vihmaveest jõgi. Minul olid lahtised kingad ja läbimärjad jalad. Jüril olid natuke kuivemad. Mina kahlasin veest läbi. Hoovis oli kaks koera. Ühe koera aedikul seisis "LIHASÖÖJA LOOM". Läksime tagasi.
Taluperemehe leidsime sõnnikuhaisu peale:) Möödusime enne mitmest laudast, aedikust ja muudest kõrvalhoonetest kui uhke majani jõudsime. Oli juba pime, kui uksele koputasime. Pika kõhklemise peale kesiganesneedkapoleehklähevadikkagiminema (aga meie ei plaaninudki ära minna) tegi puberteedist perepoeg ukse lahti. Läks isale meie muret edasi kurtma. Talumees tuli uksele, aluspükstes ja särgis, ilmselgelt häiritud poolelijäävast telesaatest ja pidas meile loengu teemal "Tööd on vaja teha, mitte mööda ilma kooserdada", siis ei jäävat autoga tema põlluteele kinni. Punastasime vihmas ja pimeduses ja siis ta saatis oma poja meile hiigeltraktoriga appi. Küll oli vahva kolmekesi lehmalõhnases hiigeltraktoris läbi paduvihma meie kalli autoni sõita! (Sarkasmita) Auto sai naksti välja, poisile krapsti veinipudel pihku! Rõõmustas see alaealine:D Siis me Jüriga otsustasime, et me ei otsi enam ööbimiskohta seal Neverlandis ja hakkasime hoopis Tartu poole sõitma. Edasine nägi välja nagu ameerika filmis: väsinud ja läbiligunenud paarike pikalt reisilt leiab soodsa toakese maanteeäärsest motellist.
Aga jah..ilus on see Eestimaa.. Käisime Piusa liivakoobastes. Jälle paduvihm, mäslevad veejoad mööda liivakünkaid, vahvad noored, ülitore giidiproua, kõlekülmad koopad ja jälle paduvihm, jooks autoni.. Rõuge oma vesioinastega ja laheda käsitöökuuriga, kust ostsime tomateid pikniku jaoks. Hinni kanjon, Valga linn imearmsa Lilli restoraniga, hommikusöök hotellis. Seiklused ilma teedeta Mustlas, Erle, Tauno, roosiline baarilett ja džinn toonikuga, ülihead vanad vinüülid, suur tugitool. Hommikusöök Erle suvekodus, unine Tauno, tuli kaminas. Hirmuäratav Linnamäe hüdroelektrijaam, Jägala juga, mida ei ole lihtne leida. Jüri raketil kosmosesse kihutamas, Kuusalus asuv Mammu kohvik, mis asub lihtsalt niisama tavalises puust elumajas, täiesti tavalises kellegi erilises aias, lihtsad ja maitsvad söögid ja morss ja pannkoogid moosi ja jäätisega, kõrvallauas üksinda malet mängiv vanahärra õlleklaasiga. Juminda poolsaar: maja maja küljes kinni, silt " eravaldus, läbipääs keelatud, kui ikka väga vaja on minna, jäta auto maha ja mine jala!" ( ei kutsunud minema, sest polnud ikka nii vaja minna) , kapteniküla Käsmus, suveniiripoekeses näkipüüdmisvõrk, adru ja soola lõhn, mis mulle ei meeldigi.
Võrratu, võrratu Eestimaa!
