Friday, 23 December 2011

Hingetõmbeaeg

...Siljale puurataste eest:)

Eile oli minu viimaste nädalate kõige toredam päev! See oli päev, millele eelnes juba tavapärane käsitöö-öö kinnaste ja kõrvarõngaste ja paberkottidega. Ja varajane hommik tee ja tikkimisega. Läksin hommikul linna, korv kuhjas täis kindaid ja tellitud kingitusi ning õhtul tulin koju tagasi viie korvitäie puhta rõõmuga! Ma olin lihtsalt lummatud, kui palju fantastilisi inimesi võib ühte kiiresse päeva mahtuda!

Kätlini sõbrannale

Mariliisile ja Ilmarile

Riinule kingituseks pross

Riin, Sulle jäi rääkimata saamislugu! Asi on nimelt selles, et Riin kannab üht väga vahvat musta mantlit, millel on suured säravad kollased nööbid. Tõmbasin Riinu nime endale jõululoosis ja paar tundi hiljem tõmbas Riin endale selga oma vahva mantli. Ja siis see mulle pähe turgataski! Kollaste säravate silmadega mõmmi-pross! Tõeline rõõm oli seda viltida.

Täna õhtul sõidame maale. Jõuluks koju. Hinge tõmbama. Ja sel aastal olen ma jõulude eel hoopis teistsugune. Ma olen meeldivalt rammestunud kogu sellest ligi kaks kuud kestnud pidevast ja pingelisest meisterdamisest, mis liiga tihti venis hilistesse öötundidesse. Selle aasta jõuludeks on mu ümber tublisti rohkem uusi lähedaseks saanud inimesi, kui seda oli eelmistel aastatel. Selle aasta jõuludel on mu sees hiiglaslik tänutunne.

Aitäh! Kogu südamest!

Kauneid pühi!


Thursday, 15 December 2011

Laadale, laadale!



Armsad sõbrad!

Olete kõik teretulnud sel laupäeval, 17.detsembril, Tartu raekoja platsil ja Küüni tänaval toimuvale Jõululaadale. Teid ootavad minu ja Kristiina kogu pühendumusega valmistatud mänguasjad, jõuluehted, kindad, sokid, kõrvarõngad, randmepaelad, jõulukaardid ja käsitsi valatud küünlad. Kiiremad saavad suu magusaks! Laat avatud hommikul 11-st õhtul 17-ni, loodatavasti sajab õrna, pehmet, kuiva lund!

Pai kõigile ja sooja kohtumiseni!

Signe

Tuesday, 29 November 2011

Üle võlli

Juba pikemat aega olen ma üritanud pakasepeletajate vallas millegi uuega üllatada. Viimase katsetusena hakkasin heegeldatud lilledele lisama ka viltlilli ning varustasin end uhkemate ja suuremate klaashelmestega. Võtsin endale eesmärgiks sissesööbinud töövõtetest lahti saada ja meisterdada tavapärasest erinev kindapaar. Sobiva paari oranžitriibulisi katsejäneseid välja valinud, teatas Kadri, et soovib endale samuti selleks talveks minu ema kootud kindaid. Ja nii saigi!

Kadrile sünnipäevaks

Lillede vahele sai puistatud helmelisi villapärle ja osad õitest kaunistatud hoopis musta paelaga. Pärast Kadri kinnastega lõpetamist sain hoo sisse ja koostöös emaga valmis terve korvitäis uusi kindaid. Ja muide, polegi veel avalikult välja öelnud, et osaleme Krissuga 17. detsembril Tartu raekoja platsis toimuval Jõululaadal, loomlikult uhkemast uhkema kaubaga:) Sellest ka suurem käsitööpalavik, mis mind viimased nädalad kimbutab. Kõik nähtud kraam ja palju muud põnevat ootab Teid juba laadal.

Aga siit nad tulevad nüüd riburadapidi, kõige hiljutisemad.









Roosipusapesupäev



Pildistamiseks nöörile ritta seatud värskeid kõrvarõngaid tulid uudistama ka tihased. Pean varsti poodi peki järele tõttama.


Uus kaup poodidesse ja laadale:)


Saturday, 12 November 2011

Kui mees on kodust ära,



...meisterdab naine hommikul valmis suure kausitäie kartulisalatit, sest tal pole plaanis terve päeva jooksul iseenese lõbuks süüa teha. Ta läheb külla sõbrannale, joob tassikese teed, lobiseb, võtab ühes selle, mille järgi ta tegelikult on tulnud - kotitäie keeratava kaanega purke, ja ruttab koju. Ta tükeldab ema saadetud hiigelkõrvitsast kuldkollased kuubikud, keedab valmis marinaadi suhkrust, veest, kaneelikoorest, nelgiterast, muskaatpähklist, apelsiniviilust, ingverist ja tilgakesest äädikast ning kaanetab täidetud purgid. Samaaegselt kostitab naine oma jalutuskäigul olevat ämma kuuma kohvi ja šokolaadikommidega.

Kui mees on kodust ära, võib naine endale valju häälega tunnistada enda loll olemist, kui ta lõunaeineks vorstikeste praadimiseks unustab pliidi sisse lülitada. Ta laseb vanni kuuma vee läbisegi vannivahuga ja loeb Vahumeres ligunedes Müürilehte. Õhtul vaatab ta teki sisse mähkununa Õnne 13 ja naerab üksinda.

Voodisse poeb naine, kelle mees ei tule ööseks koju, aga raamatu või poolelioleva käsitööga.


Tuesday, 8 November 2011

Väike koduperenaine


Kook Krissule (nõelapadinööbikarp)

Sain eile aru, et on asju, mis on hakanud liikuma mulle vägagi meelepärases suunas. Sain aru, et mu töötusest on saanud omamoodi töö, seesama käsitöömoodi töö, millest ma rääkinud olen. Viimati saite heita pilgu mu ettevõtluse loengu kaustikusse, täna annan teile võimaluse piiluda mu päeva.

Mul on kombeks ärgata hommikuti enne kaheksat, minu vaba voli, mulle kui mittetöölkäivale. Söön Jüriga hommikust, annan talle tööleminekumusi ja hakkan nautima oma töist mittetöölkäimist.

Viimased päevad olen tegelenud kõrvarõngaste meisterdamisega. Enne seda on olnud mänguasjade viltimine, heegeldamine, ema kootud kinnaste kaunistamine... Ja kogu oma tööpäeva vältel saan ma kuulata suurtes kogustes lemmikmuusikat, vaadata tundide kaupa huvitavaid filme, teha endale puhkehetkedel paar võileiba. Mul on vaba voli oma töökohalt (= diivanilt või põrandalt) suvalisel hetkel püsti tõusta ja lahkuda, minna jalutama või poodi käsitöövarusid täiendama. Mul on võimalus ise välja mõelda, kavandada, teha algusest lõpuni kellelegi aru andmata. Kõik tuleb mängeldes ja muheledes. Ja ma mõtlen seda väga tõsiselt, kui ütlen, et see on mu töö.

Õhtuti võtan hobikorras näppu jälle natuke käsitööd:)

Ja mis saab olla veel toredam, kui minna homme õhtul kõrvarõngaste müügist kogutud raha eest toreda seltskonnaga ooperisse!

Wednesday, 26 October 2011

Andmise rõõm


Pühapäeval võtsin end jälle kokku. Lõpetasin Kärolini kõrvarõngastega ja hakkasin pakkima. Kõigepealt pakkisin kõrvarõngad.

Vestlesin hiljuti vennatütar Kätliniga ja ühtlasi saatsin talle oma blogi lingi. Talle hakkasid meeldima roosilised kõrvarõngad, samuti tema õele. Tellimus sai sisse antud, tööga sai alustatud. Pidin tegema piisavalt suured, et "oleks hästi näha ja saaks kõigile öelda, et tädi tehtud," nii sõnastas selle Kätlin. Temale soovi kohaselt sinise ja mustaga, õiesüdamikud roosidel türkiissiniste helmestega, Kärolini omad keti otsas rippuvad, punase ja mustaga, säravpunaste helmestega. Et saaks omavahel vahetada. Pakkisin hoolega paberisse ja mässisin kleeplindiga peaaegu mittekunagiavatamatuks. Kavatsesin esimest korda kasutada Eesti Posti pakiautomaadi teenust.

Teine pakk. Piretile. Piretile, kes juba aegade algusest kindapaari ootab. Esimese kindapaari oli ta sunnitud loovutama oma sõbrannale ja nüüd ta siis külmetas terve pika talve oma paljaid näppe ja ootas, et Signe end ometi kord kokku võtaks ja asjaga ühele poole saaks ( mu absoluutselt KÕIGE kannatlikum klient, müts maha!) Kui emal kõneaineks olev kindapaar alles pooleli oli ja me kumbki veel ei teadnud, kellele ta neid koob, ütlesin ma talle: palun, teeme need sellele õnnetule külmetavale Piretile, minu ühele suurimale fännile. Emale see mõte väga meeldis, eriti, kuna ma plaanisin need postiga saata.

Said siis lilledega üle külvatud, lipsukestega ehitud ja pakki mässitud minu suurepäraste kleeplindi kuritarvitamise oskuste abil. Koos kinnastega pakkisin sisse ka tükikese vahukooretorti maasikatoormoosi ja roosa martsipanikattega, pealt rooside ja suhkrupärlitega (vildist loomulikult), vanade aegade mälestuseks, kui me veel koos kohvikus töötasime ja pühapäevahommikuti enne klientide saabumist ühiselt nurgalaua taga istusime. Jõime kohvi, sirvisime ajalehti ning mugisime salatit ja kooki. Nagu üks tavaline perekond hommikusöögilauas. Ahh, Piret, need olid ühed ilusamad pühapäevahommikud! Nende hommikute nimel olin ma üldse nõus pühapäeviti töötama! Teate, kuidas me torisesime kui mõni "hull" pühapäevahommikul kell kaheksa kohvikusse tuli meid segama meie pühas rituaalis, et osta paar kanada lihapirukat või kotitäis kohupiima rõõmurulle, mõnikord nad lausa ootasid ukse taga, mil kell kaheksa kukub ja kohvik oma uksed avab. "Poolearuline, ei mõista kodus magada!" ja siis käisime kordamööda leti taga teenindamas. ( Ja ma poleks kunagi arvanud, et ma nii heldinult sellest rääkima kukun! Oh, imet!)

Nii, tagasi paki juurde.

Jüri tuli julgestuseks kaasa. Pakiautomaadi juurde. Tema oli juba varem pakki saatnud ja mina olin veel natuke uje. Mina vuristasin talle telefoninumbreid ette, tema vajutas nuppe, mina tegin kaardimakse, kapiuks lendas valla, mina panin paki sisse, lõime ukse kinni, ootasime kviitungit, mida ei tulnudki.. ja järgmise pakiga samamoodi! Hullult vahva oli! Ma ütlesin Jürile, et ma võikski pakke saata, pidevalt.

Oma suures rahulolus läksime koju tagasi ja tegime oma uute patjade, mis me hommikul ostsime, terviseks ühed ülimõnusad džinnikokteilid apelsiniviiludega. Vaatasime telekat ja lobisesime nii Jüriga kui telefonitsi Piretiga, siis lugesin magamistoas voodil kõhutades läbi A. Baricco "Novecento". Priima-priima pühapäev!

Aga täna hommikul kella kümne paiku helistas ülirõõmus Piret, kes tunnistas, et SEDA poleks ta küll oodanud, ehk siis täpsemalt NEID. No näete, oli põhimõtteliselt loobunud, aga seda suurem rõõm:)

Mida ma siis lõppkokkuvõttes öelda tahan? Ma tahan öelda, et mina sain sellest kõigest kõige rohkem, andmise rõõmust sai saamisrõõm, rõõmu saamine teise rõõmust. Lihtsalt suurepärane! Mul on hea meel, et sul on hea meel, Piret!



Monday, 17 October 2011

Minu esimesed triibulised

 
                                         Malviinasinised

See oli jaanuarikuus, kui teile rõõmsalt teatasin, et ema mulle kahekordsete kinnaste kudumise selgeks õpetas ja ma oma esimestega algust tegin. Huuuhhh, kuidas mul mõned asjad ikka aega võtavad! Nii see poolteist pöialdeta kinnast mul pooleliolevate asjade kirstus oma aega ootas, kuni paar nädalat tagasi kudumise lõpule viisin ja pool tundi tagasi viimase lille külge kinnitasin! Nagu näete, kasutasin esimest korda heegeldatud õite asemel vildist õisi, mida algul sobitasin ema viimatistele kinnastele. Kindahooaeg on nüüd ametlikult avatud ning terve virn rohelisi, musti, kollase-beežikirjuid ja roosasid ootab veel õide puhkemist!  

Ema looming minupoolsete lilledega: 




Thursday, 6 October 2011

Puuratastega vilthobu


Legend:
Oma lapsepõlvest meie väikeses Vao külas mäletan hästi meie küla vanimaid elanikke: kahte tädi Lindat, tädi Leidat, tädi Ellenit ja tädi Elvit. Keegi neist jutustas mulle kunagi loo sellest, kuidas meie küla hobuseid karjatati piki jõge kulgevates koplites. See oli pärimuslugu jõge ääristavate muhklike mätaste tekkest, mis olla sündinud just tänu hobustele, kelle kapjade all soine maapind järele andis ja nii oma vormi leidis. Pilt mitmekümnepealisest vabalt ja uhkelt kappavatest ja maad enda jalgade alla talluvatest hobustest mu lapseohtu mälus oli muidugi liialt ebareaalne ja ei teadnud ma sel ajal sedagi, et jõeäärset maastikku kujundab hoopis kaameliküüre meenutav mätastarn ning hobustega pole sellel midagi ühist.

See minu koduga seotud legend oli aluseks (ahh, kui tore on nüüd järgnevat sõna välja ütelda!) kodutööle(!!!). Hakkasin pihta hobuse keha viltimisega, mis võttis päris korralikult aega. Järgmisel päeval käisin Erle juures takukotis sorimas ja ühtlasi ka käsisaagi laenamas. Samale teekonnale jäi teejoomine Krissu juures, tuhnimine tema halukotis ning sobivast halust rataste väljasaagimine. Tänu takulakale ja -sabale sai hobune juba päris hobuse näo. Kolmas päev nägi ette ehituspoest liivapaberi ostmist ning Kadri ja Peetri külastamist trelli kasutamise eesmärgil, et Jüri saaks aidata ratastesse auke puurida ja ühendada rattad pooleks saetud hariliku pliiatsiga. Neljas päev: fotosessioon Kassitoomel.

Tuesday, 27 September 2011

Tapvalt vabastav

Mul on kahju, et ma ei saa näidata teile praegust hetke üksinda kodus, kui rõduuks on lahti kistud ja tuppa  tungib karge sügisõhk, vihmamärjad toolid  rõdul on kaetud kollaste lehtedega, puud sahisevad ja Emajõele sajab õrna vihma. Ja see valgus! Ja see rõõm mu sees! Muusika, mis kehast läbi poeb. Energia. Hea on olla selles hetkes!

Thursday, 8 September 2011

Vihmase õhtu ülestunnistus

Olen Signe.
26.
Abielus.
Kolisin augustis Tartusse.
Uuesti.
Mu elutoa aknast paistab Emajõgi, pea varbaga katsutavalt.
Ja minu parimad sõbrad on jälle mu ligi.(Ootan veel mõnd, maapakku põgenenut)
Mul on bakalaureuse kraad ning olen ametlikult töötu.
Ja ma osalen projektis Käsitööga tööle.
Ja momendil, kui ma seda kirjutan, on mul maailmavallutuslikud plaanid. Kõige paremas mõttes ja üldse mitte nii suurelt nagu see kõlab.
Ja siin on minu viimasel ajal valmistatud rippuvad kõrvarõngad.
Erle, tule omadele järele; kes veel tahab, andku valjul häälel teada!






Monday, 1 August 2011

Muinasjutuline

Ühe meeletult toreda kontserdi tulemusena ei tulnud mul samal ööl und. Ideed kerisid ja kerisid end, ajasid mul pea sassi, meeled ärevaks, tõusin vaikselt voodist ja hiilisin kööki oma rahutust paberile panema. Siin on selle protsessi vili, mis kõik muidugi ühe ööga valmis ei saanud!


Valik tavapäraseid kahepoolseid kaarte, taskutega kaarte ja pisikesi meelespidamisekaarte tekstidega.
Muinasjutulisem veel on aga siin !