Kevade meelitamise haldjatants

Hakkasin kevadet ootama. Ja täna, suure sulaga, oli teda juba õhus tunda. Astusin õhtul kohvikust välja ja ta ootas mind ukse taga; tuli sooja, pehme, vihma täis tuulega ning tegi pai. Juhuslikult kinkisin paar päeva tagasi Karmenile sünnipäevaks paberist haldja, kes tantsusammul pisikese rohelisega kevadet meelitab. Mu haldjal on ilmselgelt pisut võimeid!

Needsamad haldjad on mind juba ammu kummitanud. Sellised kerglevad ja õrnad, baleriinisarnased. Ja kui ma nägin, kui hästi õnnestus Maial pabermassist inglite meisterdamine, otsustasin pärast pisikest näpunäidete saamist temalt ise järele proovida.

Tegin traadist karkassi, mina ühe, Jüri ühe:) Valmistasin pabermassi ja sellest haldja keha karkassile peale, lasin kuivada hea mitu aega ning siis mähkisin traatjalad ja -käed tülliribadesse. Tüllist kleit selga, pva-liimiga tärgeldatud tüll-lilled külge, rohelist siia-sinna, mohäärist krunn haldjale kuklasse, pisut sõjakas nägu pähe ja õue kõleda külmaga puuoksale kevadet meelitama!

Vahepeal, enne haldjaid ja unenägu hiiglaslikust šokolaadilossist ja paljajalu suvisel luhal jooksmisest, veetsime Jüriga võrratu nädalavahetuse Tartus meie kõige kallimatega. Hommikul Erle ja Tauno juures pannkooke mustikamoosiga süües sain telefonikõne, sisuks kindatellimus:)

Ja uskuge või ei, ühel hommikul istusin ema kõrvale pisikesele puupingile, vardad ja lõng pihus ja õppisin ema kõrval tema toredat kindakudumistehnikat! Lisaks sellele, et mu ema ei andnud mulle armu ja oli kui range õpetaja muiste( kes ta küll mitte kunagi olnud pole), pidin koolis selgeks õpitud reeglitele vastuoksa õppima vasakpidiseid silmuseid vanaemade kombel lõnga üle varda visates kuduma, sest teisiti pole see lihtsalt võimalik! Üks kinnas on valmis, teine tegemisel:)