Wednesday, 30 March 2011

Oaas


Haldjad jäävad veel mõneks ajaks paljalt kööki tule paistele rippuma, vähemalt seniks kuni ma neile Tartust uue kleidiriide toon, sest vana... vana tegin kardinaks.

Mul on plaan teha meie korralikult suure köögiaknaga midagi toredat. Alustuseks võtsin kevadele kohaselt topeltakna eest ning viisin läbi allesjäänud akna pesu. Talvega olid tihased näinud kõvasti vaeva, et ema riputatud pekitükkidega aken korralikult sisse määrida.

Tassisin köögilauale karpide viisi helmeid, niite, nõelu ja puntra haldjakleidiriiet. Meisterdasime koos Silviaga lilli, millega akent kaunistada. Ikka nii, et kettakujuliste tükkide servad küünlaleegist läbi, mitu kihti riiet üksteisega pealikuti ja siuh-säuh niidi-nõela-helmetrikiga kinni! Sven, tubli vend, sättis aknale ka lisariiuli, kuhu ma järjest enam potikesi ritta sean ja õnnelik on selle üle ka Käpik, kes nüüd päikesevanne võtta saab!



Paar päeva enne seda külvasin Erle-Tauno kingitud hiigeltassidesse üht-teist rohelist, panin herned likku ja tegin toalilledele hooldusravi. Kuniks päikest ja kannatust, hakkab ka minu oaas üha rohenema. Ja läbi rohelise kardina õue piiludes ja hernevõrseid närides kavatsen ma ka (küll kõva pingutust nõudes) ignoreerida märtsilõpu lumetormi, mis muidu justkui ei lubakski kevadesse uskuda. Ja polegi põhjust muretsemiseks, sest olen leidnud vastused mõnedele küsimustele:D



Wednesday, 2 March 2011

Tuleb!


Ja ta ei tule sala ega hiilides, ei tule soojakraadide ja sulaga. Tuleb siis kui on õige aeg, tuleb hooga ja tuhinal, jalust niites, tuleb siis kui tahab, pungi lahti murdes, valju muusika saatel, naeru ja rõõmu kaasas vedades. Tuleb tiibade tuhinal, tuues kaasa pikad päikesest pungil päevad, võtab ühes head uudised, uued tuuled, vaimustavad võimalused, lööb uksed paukudes lahti!

Ja siis tuleb soov tagasi. Soov ette võtta ja valmis teha, naerda ja laulda. Isu õue minna tuleb tagasi, isu kõik aknad valla lüüa ja päikesega tuba kütta. Sõbrad, ma olen praegu nii õnnelik!

Täna võtsin ette.



Ükspäev, kui üheks kummaliseks parandustööks Svenil parafiini vaja oli ja mina küünlajupid kokku otsisin, otsustasin katsetada süüteroosidega, millega mul varem mingisugust kokkupuudet pole olnud. Kui siis ainult niipalju, et nägin neid kunagi Täpilises toas korvis ning et Krissu sünnipäeval tuli nende valmistamisest natuke juttu. Sven rääkis küünlasulatamispäeval, et neil ühikas tüdrukud muuga ei tegelegi, kui sulatavad küünlajuppe ja krutivad süüteroose. Ning kuigi ta mainis, et ühikatüdrukute roosikruttimistehnika on hoopis teine, samuti lillede välimus, siis minu esimesed katsetused meeldisid talle isegi rohkem.



Siis see haigus, mida ma põen:D



Ja kui palju on veel ette võtta, kuhi pooleliolevaid töid, millest isu millalgi täis sai.
Kuid päevad lähevad pikemaks ja valget aega jääb rohkem kätte, siis võtan end kokku. Tahtmist on!