Tuleb!

Ja ta ei tule sala ega hiilides, ei tule soojakraadide ja sulaga. Tuleb siis kui on õige aeg, tuleb hooga ja tuhinal, jalust niites, tuleb siis kui tahab, pungi lahti murdes, valju muusika saatel, naeru ja rõõmu kaasas vedades. Tuleb tiibade tuhinal, tuues kaasa pikad päikesest pungil päevad, võtab ühes head uudised, uued tuuled, vaimustavad võimalused, lööb uksed paukudes lahti!

Ja siis tuleb soov tagasi. Soov ette võtta ja valmis teha, naerda ja laulda. Isu õue minna tuleb tagasi, isu kõik aknad valla lüüa ja päikesega tuba kütta. Sõbrad, ma olen praegu nii õnnelik!

Täna võtsin ette.

Ükspäev, kui üheks kummaliseks parandustööks Svenil parafiini vaja oli ja mina küünlajupid kokku otsisin, otsustasin katsetada süüteroosidega, millega mul varem mingisugust kokkupuudet pole olnud. Kui siis ainult niipalju, et nägin neid kunagi Täpilises toas korvis ning et Krissu sünnipäeval tuli nende valmistamisest natuke juttu. Sven rääkis küünlasulatamispäeval, et neil ühikas tüdrukud muuga ei tegelegi, kui sulatavad küünlajuppe ja krutivad süüteroose. Ning kuigi ta mainis, et ühikatüdrukute roosikruttimistehnika on hoopis teine, samuti lillede välimus, siis minu esimesed katsetused meeldisid talle isegi rohkem.

Siis see haigus, mida ma põen:D

Ja kui palju on veel ette võtta, kuhi pooleliolevaid töid, millest isu millalgi täis sai.

Kuid päevad lähevad pikemaks ja valget aega jääb rohkem kätte, siis võtan end kokku. Tahtmist on!