Monday, 30 May 2011

1-euro laat ehk kuidas alati ei lähe nii, nagu plaanitud


Ei ole vist saladus, et me Krissuga otsustasime proovida, kas käsitöö, millega me kumbki väikestviisi tegeleme, võiks ka kellelegi huvi pakkuda . Või ikka on?

Ühesõnaga oli üks imeline kevadpäev Tartus, tore moosekant Raekoja platsis, pikk ja juturohke istumine kohvikus, jalutuskäik ja otsus, et pooviks mõnest laadast osa saada ise kaupa tehes ja müües. Alustasime Supilinnast ja viltköögiviljadega patjadest. Ja oli see alles maraton, kui ühe aprillikuu laupäeva õhtul sai Tartusse Krissu juurde sõidetud ja käsitööd tehtud, vahepeal öösel Krissu kruusidega Krooksust toodud kohvist kui vägijoogist jõudu ammutades ( sest Krissu kodu oli kohvist jummmmalast tühi!) lausa järgmise hommikuni jutti välja, ja otse Supilinna päevadele! Au naissoo vaprusele ja kindlameelsusele ja kindlasti ka kõik-viimasele-minutile eluviisi eest nagu ikka! Valleraa!

Nojah, sai siin blogis ka välja hõigatud Tartu Kevadlaadast osasaamine, aga näppude aegluse või mille iganes taha see asi siis seekord jäi..

Nüüd sai ette võetud Elva Rahvusvaheline kunsti- ja käsitöölaat, mis toimus 27.-28. mai. Vehkisin nagu hull. Patjadega. Magasin vähe, viimased päevad ja ööd kulusid heegeldamisele ja viltimisele, et oleks ikka silmapaistev väljapanek ja et kaubast puudu ei tuleks. Krissu seadis eesmärgiks uhked numbrid, kui palju miskit peaks valmis saama. No ei saanud nii palju. Aga saime rohkem, kui Supilinna päevadeks.

Tomatite päikesekuivatamine:)


Neljapäeva õhtul ehk siis päev enne laata, jõudis Jüri mulle vast paarkümmend korda mainida, et peame hakkama varsti Tartusse sõitma ja lõpuks põhimõtteliselt eraldas mu füüsiliselt heegelnõelast, lõngakerast, viltimisnõelast ja villatuustikust, sukanõel ja heegelniit koos nööpnõeladega kaasa arvatud, mille kõigega korraga üritasin teha veel nii palju kui vähegi võimalik ja veel viimast ja viimast lihvi anda. Autos heegeldasin muidugi veel.

Tartus käisime Jüri emalt laadalaua tarvis valget lina laenamas ja rabarberikisselli luristamas, Jüri töö juurest tõime lina tarbeks laua. Lõpuks maandusimeJüri ja viltimisnõelaga Kadri ja Petsi diivanil, kus me öömaja saime ja lubasin endale, et teen veel vaid ühe tomati...siis veel ühe..vahepeal ulatasin Petsile teise viltimisnõela, kes soovis oma armsamale, arsti-Kadrile, säravpunased mandlid viltida (jah, need kurgu-omad), et need talle järgmisel hommikul kohvi ja võileibade kõrvale kinkida..ja siis veel üks tomat...vahepeal hakkas ka Jüri tomateid viltima. No ja lõpuks saime kell kaks öösel magama, et järgmisel hommikul pool kuus tõusta, Krissu koos kraamiga peale võtta ja seitsmeks Elvasse jõuda.

Saage tuttavaks- Kristiina:)

Oma kurvastuseks pean ma ära märkima, et suure nime taga peitis end üsna tilluke laadake, rahvusvahelisest esindatusest torkas eestlaste kõrval silma üksik mänguasjamüüja Ungarist (ja võin siingi riigiga eksida) ja kommitädi Lätist. Mõni kuskilt mujalt võis ehk veel olla. Laada alguseni oli paras 2,5 tundi vaba aega, mil saime oma kauba välja panna ja taas kord viimast lihvi anda:) Toitsime ka sääski.



Ja nii kurb kui see ka pole, kas oli asi reedeses päevas, kus paljud tööl või milles iganes, rahvast oli ja jäigi väheks. Kaupmehed ostsid teistelt kaupmeestelt ja meelitasid viimaseid ka oma kaupa kaema. Meie lonkisime kordamööda ringi, võtsime vastu kiidusõnu oma viltkäsitöö kohta, vestlesime teiste käsitöölistega.

Müüsime maha 2 vilditud köögivilja ühele vanaprouale ja kui me saadud rahast osa kohamaksuks ära maksime, jäi meile alles 1 euro!
Meel läks pisut nukraks.
Uni tuli peale.
Võitluses mina + Jüri versus Krissu jäime seekord Jüriga võitjaks meie ning otsustasime, et sõidame koju ja laupäeval Elvasse nägu ei näita.Tuli sel õhtul alles hea ja ülipikk uni...

Käega löömisest on siiski asi kaugel, valime juba uusi sihtkohti, kuhu oma linake hea-paremaga laiali laotada. Hoian kursis!


PS Visake pilk Maaelulehele, seal teen ka üle pika aja moka lahti:)

Monday, 9 May 2011

Maiasmokkade pidu


Kui üks armas pruunide patsidega plikatirts äkitselt avastas, et ta oli suures maiustamistujus küpsetamise, vahustamise ja tarretamisega ülemäära hoogu läinud, ei olnud sellele kõigele paremat lahendust, kui saata kirjatuviga kiirteade oma kolmele kõige armsamale sõbrale. Plikatirts otsis kapist välja hiigelsuure pitslina, jooksis sellega õue vana õunapuu juurde ja laotas lõhnavale kannikesevaibale. Kuldnokad alustasid kontserti ja juhatasid külalised uhkesti väravast sisse.

Minu viltimiskiiks. Sel korral sai kõik alguse Krissu ideest Supilinna päevadele supiteemalisi patju teha. Viltisime suuremal hulgal tomateid, paprikaid, porgandeid, peete, herneid, küüslauke, sibulaid, porrulauke. Kõiksugu tervislike köögiviljade keskel hakkasin unistama rikkaliku kaunistusega šokolaadist šokolaadisematest tordilõikudest, suussulavatest kõrgetipulistest kreemmagustoitudest värskete puuviljadega, jäätisepallidest kirsikeedisega, hapukatest marjapirukatest vaniljekastmega...mmm....ja kui lisada veel kõikide nende hõrgutiste ette sõna "vilt"! Milline väljakutse!


šokolaadikook vahukooremütsi ja varrelt nopitud vaarikatega

mõnus marjapirukas mustikatest ja metsmaasikatest

kodune jäätis keedise ja värske kirsiga
valge šokolaadi vaht punase sõstra ülepuistega