Wednesday, 26 October 2011

Andmise rõõm


Pühapäeval võtsin end jälle kokku. Lõpetasin Kärolini kõrvarõngastega ja hakkasin pakkima. Kõigepealt pakkisin kõrvarõngad.

Vestlesin hiljuti vennatütar Kätliniga ja ühtlasi saatsin talle oma blogi lingi. Talle hakkasid meeldima roosilised kõrvarõngad, samuti tema õele. Tellimus sai sisse antud, tööga sai alustatud. Pidin tegema piisavalt suured, et "oleks hästi näha ja saaks kõigile öelda, et tädi tehtud," nii sõnastas selle Kätlin. Temale soovi kohaselt sinise ja mustaga, õiesüdamikud roosidel türkiissiniste helmestega, Kärolini omad keti otsas rippuvad, punase ja mustaga, säravpunaste helmestega. Et saaks omavahel vahetada. Pakkisin hoolega paberisse ja mässisin kleeplindiga peaaegu mittekunagiavatamatuks. Kavatsesin esimest korda kasutada Eesti Posti pakiautomaadi teenust.

Teine pakk. Piretile. Piretile, kes juba aegade algusest kindapaari ootab. Esimese kindapaari oli ta sunnitud loovutama oma sõbrannale ja nüüd ta siis külmetas terve pika talve oma paljaid näppe ja ootas, et Signe end ometi kord kokku võtaks ja asjaga ühele poole saaks ( mu absoluutselt KÕIGE kannatlikum klient, müts maha!) Kui emal kõneaineks olev kindapaar alles pooleli oli ja me kumbki veel ei teadnud, kellele ta neid koob, ütlesin ma talle: palun, teeme need sellele õnnetule külmetavale Piretile, minu ühele suurimale fännile. Emale see mõte väga meeldis, eriti, kuna ma plaanisin need postiga saata.

Said siis lilledega üle külvatud, lipsukestega ehitud ja pakki mässitud minu suurepäraste kleeplindi kuritarvitamise oskuste abil. Koos kinnastega pakkisin sisse ka tükikese vahukooretorti maasikatoormoosi ja roosa martsipanikattega, pealt rooside ja suhkrupärlitega (vildist loomulikult), vanade aegade mälestuseks, kui me veel koos kohvikus töötasime ja pühapäevahommikuti enne klientide saabumist ühiselt nurgalaua taga istusime. Jõime kohvi, sirvisime ajalehti ning mugisime salatit ja kooki. Nagu üks tavaline perekond hommikusöögilauas. Ahh, Piret, need olid ühed ilusamad pühapäevahommikud! Nende hommikute nimel olin ma üldse nõus pühapäeviti töötama! Teate, kuidas me torisesime kui mõni "hull" pühapäevahommikul kell kaheksa kohvikusse tuli meid segama meie pühas rituaalis, et osta paar kanada lihapirukat või kotitäis kohupiima rõõmurulle, mõnikord nad lausa ootasid ukse taga, mil kell kaheksa kukub ja kohvik oma uksed avab. "Poolearuline, ei mõista kodus magada!" ja siis käisime kordamööda leti taga teenindamas. ( Ja ma poleks kunagi arvanud, et ma nii heldinult sellest rääkima kukun! Oh, imet!)

Nii, tagasi paki juurde.

Jüri tuli julgestuseks kaasa. Pakiautomaadi juurde. Tema oli juba varem pakki saatnud ja mina olin veel natuke uje. Mina vuristasin talle telefoninumbreid ette, tema vajutas nuppe, mina tegin kaardimakse, kapiuks lendas valla, mina panin paki sisse, lõime ukse kinni, ootasime kviitungit, mida ei tulnudki.. ja järgmise pakiga samamoodi! Hullult vahva oli! Ma ütlesin Jürile, et ma võikski pakke saata, pidevalt.

Oma suures rahulolus läksime koju tagasi ja tegime oma uute patjade, mis me hommikul ostsime, terviseks ühed ülimõnusad džinnikokteilid apelsiniviiludega. Vaatasime telekat ja lobisesime nii Jüriga kui telefonitsi Piretiga, siis lugesin magamistoas voodil kõhutades läbi A. Baricco "Novecento". Priima-priima pühapäev!

Aga täna hommikul kella kümne paiku helistas ülirõõmus Piret, kes tunnistas, et SEDA poleks ta küll oodanud, ehk siis täpsemalt NEID. No näete, oli põhimõtteliselt loobunud, aga seda suurem rõõm:)

Mida ma siis lõppkokkuvõttes öelda tahan? Ma tahan öelda, et mina sain sellest kõigest kõige rohkem, andmise rõõmust sai saamisrõõm, rõõmu saamine teise rõõmust. Lihtsalt suurepärane! Mul on hea meel, et sul on hea meel, Piret!



Monday, 17 October 2011

Minu esimesed triibulised

 
                                         Malviinasinised

See oli jaanuarikuus, kui teile rõõmsalt teatasin, et ema mulle kahekordsete kinnaste kudumise selgeks õpetas ja ma oma esimestega algust tegin. Huuuhhh, kuidas mul mõned asjad ikka aega võtavad! Nii see poolteist pöialdeta kinnast mul pooleliolevate asjade kirstus oma aega ootas, kuni paar nädalat tagasi kudumise lõpule viisin ja pool tundi tagasi viimase lille külge kinnitasin! Nagu näete, kasutasin esimest korda heegeldatud õite asemel vildist õisi, mida algul sobitasin ema viimatistele kinnastele. Kindahooaeg on nüüd ametlikult avatud ning terve virn rohelisi, musti, kollase-beežikirjuid ja roosasid ootab veel õide puhkemist!  

Ema looming minupoolsete lilledega: 




Thursday, 6 October 2011

Puuratastega vilthobu


Legend:
Oma lapsepõlvest meie väikeses Vao külas mäletan hästi meie küla vanimaid elanikke: kahte tädi Lindat, tädi Leidat, tädi Ellenit ja tädi Elvit. Keegi neist jutustas mulle kunagi loo sellest, kuidas meie küla hobuseid karjatati piki jõge kulgevates koplites. See oli pärimuslugu jõge ääristavate muhklike mätaste tekkest, mis olla sündinud just tänu hobustele, kelle kapjade all soine maapind järele andis ja nii oma vormi leidis. Pilt mitmekümnepealisest vabalt ja uhkelt kappavatest ja maad enda jalgade alla talluvatest hobustest mu lapseohtu mälus oli muidugi liialt ebareaalne ja ei teadnud ma sel ajal sedagi, et jõeäärset maastikku kujundab hoopis kaameliküüre meenutav mätastarn ning hobustega pole sellel midagi ühist.

See minu koduga seotud legend oli aluseks (ahh, kui tore on nüüd järgnevat sõna välja ütelda!) kodutööle(!!!). Hakkasin pihta hobuse keha viltimisega, mis võttis päris korralikult aega. Järgmisel päeval käisin Erle juures takukotis sorimas ja ühtlasi ka käsisaagi laenamas. Samale teekonnale jäi teejoomine Krissu juures, tuhnimine tema halukotis ning sobivast halust rataste väljasaagimine. Tänu takulakale ja -sabale sai hobune juba päris hobuse näo. Kolmas päev nägi ette ehituspoest liivapaberi ostmist ning Kadri ja Peetri külastamist trelli kasutamise eesmärgil, et Jüri saaks aidata ratastesse auke puurida ja ühendada rattad pooleks saetud hariliku pliiatsiga. Neljas päev: fotosessioon Kassitoomel.