Paberis

Kevad käes ja kool läbi! Täna said tehtud veel viimased nõelapisted ja kiired joonestamised, lõikumised ja kleepimised. Enne töö algust suutsin Jürile üles loetleda kõik asjad, mida ma vihkan: joonlauad, kolmnurgad, täisnurgad, neljakümne viie kraadised nurgad, joonimine, joonestamine, täisnurka ajamine, sirgelt lõikamine, käärid, liimised sõrmed, voltimine... Kogu selle loetelu peale ütles ta vaid üht: kui sa kõiki neid asju vihkad, siis miks sul neid asju nii palju on ja miks sa nii tihti joonid ja lõikad ja liimid. Nojah, siis polnud mul enam midagi öelda. Lihtsalt sõna "vihkama" on nii... nii südamest tulev ja kõikehaarav! Mind ahistab selline täpsust nõudev töö ja ma olen selles täiesti andetu. Ja ülikoolis viksisin oma joonestusülesanded Annelinna korteri hiiglasuurel aknal läbi klaasi kursavenna tööde pealt maha!

Tegelikult läks tänane paberkotitegu päris hästi ja peale pooletunnist võitlust iseendaga tundsin oma tegemistest juba täit mõnu. Nüüd on õige aeg avaldada tunnustust Maarjale, kes minu ruudulisele paberile kritseldatud ja hämaras toas üles pildistatud karust esindusliku logo vormis! Tubli töö, tütarlaps! Ma lubasin teda tänutäheks terve aasta jooksul kookosbeseedega varustada. Vaatame, kummal enne isu otsa saab, minul küpsetamisest või temal söömisest.

Aga nüüd ongi nii. Vähemalt mõnda aega. Minu vildist lemmikud saavad sokutatud nendesse vahvatesse paberkottidesse, mida ehib logo täpitatud Martast ja vallatust niidirullist, raamitud minu absoluutsesse lemmikusse- kord Jüri kitarrikasti mähkinud unelmasinisesse valgemummulisse pakkepaberisse!