Monday, 4 June 2012

Mängud traadiga




See oli siis, kui me Maiaga Võrumaal ringi sõitsime ja ma küsisin, kas temal pole miskit hüva ideed, kuhu Kärolin saaks Rakveres Väikese Ingli suveturul mu roosipusa keed ja kõrvarõngad riputada. Maia rääkis mulle kohe traadist painutatud puust, millele võiks pitsi ümber mähkida.

Nädal aega enne seda oli maal garaažis mulle pihku jäänud pihutäis poolemeetriseid alumiiniumtraadi juppe, isa poolt korrektselt kokku pakitud. Ja samal ajal, kui Maia jätkas oma ideedelaviini esitamist, tegin mina juba mõttes plaane, kui ideaalselt saaks sellisest traadist kõvera puu voolida ja kuidas ma selle lauajupile kinnitaks. 

Järgmisel hommikul maal ei jõudnud ma veel hommikusöökigi süüa, kui olin juba verandal traadipuuga ametis. Traat allus mu tahtele suurepäraselt ning puu vormus kiiresti. Pitsi kasutamine tundus ülearune, sest mulle meeldis alumiiniumi hõbedane värv ning katse käigus valgesse pitsiribasse mähitud oks nägi teiste uhkemate õdede-vendade seas välja kui muumia. Üllatuslik tagasilöök ootas mind töö lõpufaasis, kui avastasin, et akutrellil on puuri asemel otsas kruvikeeraja ning hoolimata Jüri detailirohkest telefoni teel läbi viidud õppusest EI saanud ma ühte eest ega teist asemele. (Sel korral verandal ma vandusin ja olin pisut kuri.) Tänu taevale, et vanem vend Rainis õhtupoole läbi tuli ja minu alustatud töö lõpule viis, loomulikult mängleva kerguse ja teatava meheliku üleolekuga.

Kärolin aga saavutas suveturul suurepärase tulemuse, rebides ette minu enda eelmise suve kassanumbritest erinevatel laatadel! Aitäh veel kord, kullake!