Vildimõmm, väikevend ja punkhobune

Hea on tagasi olla! Tagasi sügiseses rütmis, tagasi suurel diivanil villakoti ja nõelaga, tagasi siin, kirjutamise juures. 

Ütlesin Jürile ükspäev: "Kas sa Jüri mäletad, kui ma mingi aeg tagasi sulle korduvalt ja korduvalt rääkisin, kuidas ma tunnen, et kohe-kohe hakkab kõik hästi minema, juhtub midagi mõnusat ja paikaloksutavat. Ja tead mis? See on nüüd käes!" Käes koos lahkuva suve ja jahedate õhtutega. Ma võin juba teist korda õhates öelda, et mul on unistuste töökoht ja seekord pole see midagi hooajalist, see on PÄRIS töö ja see meeldib mulle hullupööra! Ning oktoobrist alates asun õppima Räpinas aiandust, mis viib mind suure sammu võrra oma unistusele lähemale (nagu ma kunagi kirjutasin: "...minu unistuste kasvuhoone  tomatite, paprikate, kurkide, ürtide ning pisikese ümmarguse lauakese ja paari tooliga, veinipudeli ja -pokaalidega, natuke õdusat valgust ja pehmed pleedid toolileenil ning öötuul pajuokstes...Nii saab see olema, sest ma tean täpselt, milline!") Nii ja veel suuremalt!

Ja head asjad tulevad koos. Nii sattus üks ütlemata tore naine vaimustusse minu vildiloomadest ja pakkus neile kodu ühes toredas kohas, ühel ülemisel riiulil. Kuniks ma seda riiulit täidan, ma nende kodust veel ei pajata, aga ma olen kindel, et neile hakkab seal väga meeldima! 

Siin esimesed selleaastase villamölluhooaja lapsed:

Väikevend täispikkuses sentimeetrit kaksteist, vanem üheksateist ja pool (pikkust/vanust):)

Sasipea veel "rautamata" ja päitseidki pähe ajamata

Pole nüüd pikka lobisemist, töö ootab, villatöö!