Friday, 30 December 2016

Mu toal on hõredad topeltaknad


Mäletan oma vanemat venda tollal veel kosimata pruudiga neidsamu aknaid toppimas. Vanast voodilinast rebiti pikad sentimeetri laiused ribad, mis lauanugadega aknapragudesse susiti. Täna jälle on tuba külma detsembrituult täis. Aknad on hõredamad kui siis, voodilina ribadki täna sentimeetri võrra laiemad.

Huvitav on selle vana maja ja meie perega, et kunagi pole ema-isa meid tagasi hoidnud pruuni papp-põrandat helesiniseks võõpamast, seintele paabulinde joonistamast, mööblit mööda põrandat siia-sinna nühkimast. Noorema vennaga sai seda tuba kuningriikideks jagatud küll knopkadega lakke kinnitatud aknakardinatega, küll kappidega kesk tuba. Kumbki tegi oma poole peal ise remonti. Minu aknapiidad said valged, Sveni päiksepoolsemad sinihelerohelised vanast õlivärvist, viisteist aastat reheall oma aega oodanud. Sellesama sinihelerohelise akna kaudu sai aastaid hiljem sisse murtud, et päästa reheall puusaluu kildudeks kukkunud ja end majja lukustanud ema.

Ja  armas on mulle see tuba. Armas oma hõredate topeltakendega.  Armas praegude, kooruva värvi ja liikuva õhuga.Voodiga, mida ma kaks korda aastas üle põranda lohistan - kord soojamüüri, kord vallalöödud akna juurde. Armas mulle oma sektsioonkappidega täis raamatuid, kristalli ja kardinaid; paabulindudega seinal.

Monday, 24 October 2016

Kokkukõlamised

Öösel lugesin Kaugveri Igapäevast leiba. Öösel toimus Kaarepi ja Annuki vahel arutlus:

– Ei ole kahte lahus elatavat elu. On üksainus. Kui rängalt me eksime, kui arvame, et isiklik elu ja meie ühine töö on kaks erinevat tasapinda.
"Kas nende vahel ongi mingit piiri?" ütles Annuk.
– Kunagi oli. Siis, kui tööl pidi pool suud kinni hoidma, et leivatükki säilitada. Siis tuldi koju kui teise maailma, kus võis tunda end täielikult vabana. Siis kulges elu kahes tasapinnas. Nüüd on need ühinenud. Ja saatusliku vea teeb see, kes püüab neid enda jaoks uuesti lahutada.

...

Õues oli veel pime ja silmis magus uni, kui tegin pliidi alla tule. Keetsin kohvi, panin pudrule võisilma ja nii, kumbki oma tugitoolis üle köögi vastamisi, nautisime emaga pikka päeva ärkamist. Kaks esimest bussi lasin ilma minuta Väike-Maarja peatusest väljuda, sest kuidagi ei kiskunud soojast köögist õue külma kätte.

Aga põhjus linna sõita oli väärt! Sest väärt on hoida isiklikku elu ja tööd ühes tasapinnas. Veel rohkem väärt hoida kinni kalliks saanud endistest kolleegidest. Ja Kadil on homme sünnipäev. Selsamal Kadil, kellega esimesed nädalad tutvumist olid täis kahepoolset üdinaiselikku enesekehtestamist, teineteise proovilepanekut ja kriitilist silmanurgast piidlemist. Kuniks saime aru, et oleme ühtmoodi imelikud ja tandemina priima. Ikka veel ei väsi ma imetlemast, kui palju on ühes noores naises sõna kehtestamise jõudu, kui selged ja julged tema eesmärgid ja silm terav nende pihta tuld andma. Ja kõige selle juures on ta armas kui ingel!

Ma armastan neid inimesi. Nendega koos on olla vaba ja vahetu. 

Kõik kõlabki kokku, minu lugu raamatuga, sõber sõbraga, hommik ja köök ja tuli pliidi all. On Kaugver oma trammipargi meestega viiekümnendate Tallinnas. On terve romaanitäis muhedat, lõõpivat, kuid õiges olukorras alati kindlat seljatagust ja hüva nõu pakkuvat mehist sõprust. Olen mina ja meie suurepärane kollektiiv naerusuiseid, imetlusväärseid naisi. 

Et kohv tassides ei jahtuks ja vahemaad ei pikeneks, sõbrad!



Tuesday, 18 October 2016

Maal on toredam kui linnas, sest..

...eile hommikul hoidsin peos rasvatihast. Oli teine läbi lahtise akna verandale lennanud. Esimesena märkas teda Käpik, kes köögist esikusse palutuna noolena verandale sööstis. Olin peaaegu sama nobe, kui aru sain, mis juhtumas on. Kõrvaltvaatajaks ei saanud jääda ka Tobi, kes alati peremehele vääriliselt sündmuskohal vähemalt teisena kohal olema peab. Linnuke lendas vastu aknaklaasi, Käpik tegi kõrge hüppe ja püüdis ta osavalt käppade vahele. Röögatasin. Käpik kaotas korraks valvsuse  ja juba haarasin ühe käega tihast, teisega viskasin Käpiku aknast välja.

Seisime kahekesi trepil, tihane klammerdunult mu nimetissõrme küljes, nokk lahti. Silusin sõrmega turris suled sirgu ja üritasin teda lendama õhutada. Ta pidas mind vist tuules õõtsuvaks õunapuuks nõtkudes mu käega samas taktis üles-alla, püüdlikult jalgadest kõverdades ja sirutades nagu vedru ning hoidis vapralt tasakaalu. Ema tuli aknale uudistama ja õpetas: "Pane ta nokk kinni, äkki läheb siis saba lennuks lahti!" Linnuke pani ise noka kinni, lasi mul end ettevaatlikult näpu küljest lahti monteerida ja ehtsale õunapuuoksale seada. Passis teine seal veel tardunult tükk aega, enne kui söandas lendu tõusta.

...tööd on siin tihtilugu äraütlemata jaburad! Eile kiskusin peenardelt üles külmavõetud peiulilled, astrid, rõngaslilled ning hiigelsuure sülemi ronivaid mungalilli. Aiakäru sai kuhjas täis. Lükkasin seda enda ees kompostihunniku poole ja silme ees jooksis stseen lilli sigadele söögiks viskavast Nukitsamehest. Naer tikkus vägisi peale. 

...kelder ja sügavkülm ning isegi oktoobrikuine aiamaa annavad loendamatuid võimalusi söögitegudeks. Täna õhtul panin potti purgitäie omatehtud boršši ja viilutasin sisse jupi vorsti. Tõstsin supi kaussidesse, silmaks keskele eilsest õhtusöögist kild kartuli-pastinaagipüreed, peotäis aiamaalt haaratud karget peterselli ning tubli sorts hapukoort. Sõime köetud pliidi ees tugitoolides ja tunne oli pagana hea!

Homme on kolmapäev. Oodatud kauplusbussi päev. Kotitäie värske räime päev. Need sibula-soola-pipraga purki, õliga üle, külmkappi. Ja kui suu virtsub peas, süda vesine, haarad kääru leiba, lased räimekesel natuke õlist nõrguda, paned ta leivale, ehid rohke, magusaks tõmmanud sibulaga... Linnas külmkapis kummitab juba mitmendat nädalat.

...õhtul saad ronida voodisse palava soemüüri äärde. Paned põlema oma pisikese punase lambi, valid öökapiks koolitatud vanalt tumbalt raamatu, kuhjad pea alla hunniku patju, tõstad paljad jalad kõrgele vastu õhkavat müüri ja loed, kuni silmad enam lahti ei püsi.




Sunday, 2 October 2016

„Lihtsam on üllatada kui lubadusi anda“,


ütles mulle kunagi üks hea sõber. Iseäranis väärt nõuanne neile, kel lubadused kerged üle huulte pudenema. Ei pea ma siinjuures silmas suuri, siduvaid lubadusi, pigem lihtsaid kokkuleppeid või tõsiselt mõtlemata antud sõnu. Mõistsin samal hetkel, et olen ammu enesele teadvustamata selle mõttetera taktis tegutsenud.

Olen alati suure elevusega üllatusi valmistanud ja teinud seda pigem tagasihoidlikult, pisikeste tähelepanuavalduste näol. Nagu tookord, kui tekkis mõte kallile sõbrale postkaart saata. See pidi olema läbi-lõhki temalik ning kavandi detailsusteni paikasaamiseks jalutasin korda kaks pikema teekonna koju. Joonistasin seda tunde, kõhuli oma paradiisi põrandal keset värvipliiatseid, pintsleid ja akvarelle. Lõpetanud, tõmbasin kampsuni ülle ja jooksin hilja öösel tänavale kaarti teele saatma. Või alles hiljuti, kui terve öö väikevenna korteris tema äsjasündinud tütrekese auks paberist vanikuid joonistasin, välja lõikasin ja kokku kleepisin. Väike „teretulemast“ minu poolt, kuid ülevoolav ja õnnepisarane tagasiside nende poolt, millest mul praegugi hing heliseb!



Meenub nüüdseks kümmekonna aasta tagune seik. Käisin siis Tartus ülikoolis ning lähenemas oli ema kuuekümnes juubel. Enne tähtsat sündmust olin käinud mitu päeva järjepidevalt lillepoes, vaadanud ja valinud, taskus münte veeretanud. Oli pime ja pakaseline veebruarikuu õhtu, kui jõudsin Kiltsi rongijaama, peos viimase raha eest ostetud viie-kuue ajalehekihi sisse pakitud viisteist lumivalget tulpi. Kõndisin pead tõstvas kõheduses jalgsi kodu poole, mida lähemale, seda enam soojendas ja kihutas mind takka ootusärevus peatsest emalt peegelduvast rõõmust. Olin talle luisanud, et enne nädalavahetust koju ei pääse.

On sulle tuttav see tukslev ärevus, mis tekib kellelegi üllatuse või heateo tegemise eel? Ärevus, mis hoiab sind suikumast ja sunnib une arvelt tegevuskava üksipulgi läbi mõtlema? Ärevus, mis ei lase sul enne rahuneda, kui kõik on tehtud ja saaja poole teel? Teadagi on head tegemine egoistlikku laadi. Teise inimese rõõmustamisest tekkiv rahulolu toidab meid endit. Üllataja võidab alati rohkem kui üllatuja. Kuid see on ka kõige plussmärgilisem egoism, mida ma tean. Miks mitte valmistada rõõmu kahele, oma lähedasele ja iseendale.

Lubaduste pidamisega on keeruline. Minul küll. Ei käi see kokku spontaansusega ega jäta ruumi juhuslikkusele, tekitab pahurat vastuolu iseendaga, kui endast sõltumatult kisub lubadus liivale jooksma. Veel hullem, kui endast sõltuvalt. Keerulisem on siluda sirgeks murtud lubadust kui võtta aega planeerimaks ootamatut heameelt armsale kaaslasele. Veelgi enam unustusse jäänud sõbrale. Olgu selleks postkaart, mida keegi tänapäeval enam oodata ei oska, kommid taskus või kutse enda juurde hommikukohvile. Pisike tähelepanuavaldus, tujutõste. Sest maailma parandamine algab ja on alati alanud väikestest sammudest.

„Usun, et elan vaid ükskord. Sestap, kus iganes saan näidata lahket meelt või teha ligimesele heateo, tahan seda teha kohe, viivitamata ja venitamata, sest seda teed ma enam uuesti ei käi.“ (W. Penn)


Thursday, 1 September 2016

Armastus töö, armastus toidu vastu


Ma ei käinud veel kooliski, kui naabri-Ellen mu oma hoovist käekõrvale võttis, minuga meie aiamaale jalutas ja näitas, kuidas rohida porgandipeenart. Ema oli pikad päevad tööl. Lahkus varavalges, tuli koju laste kantseldamiseks ning loomatalituseks ja läinud ta jälle oligi. Porgandite eest ei hoolitsenud keegi ning need võitlesid oma koha eest maltsade ja vesiheinaga. „Kujuta ette, kui väga sa sellega ema rõõmustad,“ innustas mind naabritädi.

Minu jaoks on - antagu andeks, kui kellelegi liiga peaksin tegema - kõige õigema maiguga see töö, mida sa teed maal, kodus, enese heaks, mis sõna-sõnalt annab sulle leiba. Töö, mille tasu pole raha, vaid väärtus, olgu selleks siis puhas rõõm ja rahulolu tulemusest, toasoe või kõhutäis. Töö, mis võib sind viimse hingetõmbeni ära väsitada, kuid millest magusamat väsimust ma ei tunne. Töö, mis nuhtluseks või taevatänuks, maal küll kunagi ei lõppe.

Meie peres polnud kunagi kombeks lapsi taskuraha eest tööd tegema meelitada nagu kuuldus, et ühe ja teise juures tehti. Ja olgugi et kohustuslikud ülesanded segasid tihtilugu toredat mänguaega, oli ka töö tegemises nüansse, mida pikisilmi oodata. Nagu juulis, kus pikale veninud heinategu sai tasutud lühikese kuid ülipõneva sõiduga isa veoauto kastis heinte sees tagasi koju ning kummitusliku ööbimisega küünis koos naabrilaste ja kõrvaharkidega. Ka lihtsast ülesandest küülikuid toita sai mäng, kui korjasime vennaga aiamaalt näpatud suurte kapsalehtede sisse porgandeid, õunu, tühjaks söödud hernekaunu ja vaagnad suurima pidulikkusega pikk-kõrvadele ette kandsime. Muude mulle ja mu nooremale vennale määratud kohustuste hulka kuulusid ka näiteks lehma „edasi löömine“ kui  tollel keti piires rohi otsa lõppes, peenarde rohimine, marjade korjamine, pere seltsis heina kaarutamine, mis oli sedasorti suur ettevõtmine, et kaasa võeti mitu pudelit magusat morssi, võileibu ja puhkamiseks tekkki. Lausa kahju on, et paljudest linnalastest seesugune töökasvatus kauge kaarega mööda käib.

Toidu vastu tekib kõige siiram armastus siis, kui oled selle sisse töö pannud. Ise harinud maa, külvanud seemne, suvi otsa kastnud, katnud ja kitkunud. See ongi see puhas ja aus toit, mis kõikjal hinnas. Armastusega tehtud tööst ja puhtast toidust tekib lahkus oma kasvatatut jagada nagu hiljuti, kui meie küla naised said taas kokku iganädalasel kauplusbussi ringil. Ema lasi tuua mõlemale neist heldelt suvikõrvitsat. Tekkis elevus. Ühel käinud aiamaal jänesed lehtpeetidega maiustamas, teine korjanud vihmaga võidu sibulad talveks ulualla. Üle rõõmsa jutuvada kostab äkki müüja paluv hääl: „Kallis laps, kas sul mulle pole tuua?“ Muidugi on! Jagamine on rõõm mõlemale. Süües kasvab isu, kasvab armastus.

„Kunagi polnud Andres oma tööst niisugust lõbu tundnud, kui tundis selle esimese põllukraavi kaevamisel ja esimeste kivide korjamisel oma põllult, ja vaevalt tunneb ta seda tulevikuski. Selles oli nagu mingisugune esimese armastuse õnnevärin ja joovastus, millest aimu ainult sellel, kes seda ise millalgi tundnud.“ (A.H. Tammsaare)