Monday, 24 October 2016

Kokkukõlamised

Öösel lugesin Kaugveri Igapäevast leiba. Öösel toimus Kaarepi ja Annuki vahel arutlus:

– Ei ole kahte lahus elatavat elu. On üksainus. Kui rängalt me eksime, kui arvame, et isiklik elu ja meie ühine töö on kaks erinevat tasapinda.
"Kas nende vahel ongi mingit piiri?" ütles Annuk.
– Kunagi oli. Siis, kui tööl pidi pool suud kinni hoidma, et leivatükki säilitada. Siis tuldi koju kui teise maailma, kus võis tunda end täielikult vabana. Siis kulges elu kahes tasapinnas. Nüüd on need ühinenud. Ja saatusliku vea teeb see, kes püüab neid enda jaoks uuesti lahutada.

...

Õues oli veel pime ja silmis magus uni, kui tegin pliidi alla tule. Keetsin kohvi, panin pudrule võisilma ja nii, kumbki oma tugitoolis üle köögi vastamisi, nautisime emaga pikka päeva ärkamist. Kaks esimest bussi lasin ilma minuta Väike-Maarja peatusest väljuda, sest kuidagi ei kiskunud soojast köögist õue külma kätte.

Aga põhjus linna sõita oli väärt! Sest väärt on hoida isiklikku elu ja tööd ühes tasapinnas. Veel rohkem väärt hoida kinni kalliks saanud endistest kolleegidest. Ja Kadil on homme sünnipäev. Selsamal Kadil, kellega esimesed nädalad tutvumist olid täis kahepoolset üdinaiselikku enesekehtestamist, teineteise proovilepanekut ja kriitilist silmanurgast piidlemist. Kuniks saime aru, et oleme ühtmoodi imelikud ja tandemina priima. Ikka veel ei väsi ma imetlemast, kui palju on ühes noores naises sõna kehtestamise jõudu, kui selged ja julged tema eesmärgid ja silm terav nende pihta tuld andma. Ja kõige selle juures on ta armas kui ingel!

Ma armastan neid inimesi. Nendega koos on olla vaba ja vahetu. 

Kõik kõlabki kokku, minu lugu raamatuga, sõber sõbraga, hommik ja köök ja tuli pliidi all. On Kaugver oma trammipargi meestega viiekümnendate Tallinnas. On terve romaanitäis muhedat, lõõpivat, kuid õiges olukorras alati kindlat seljatagust ja hüva nõu pakkuvat mehist sõprust. Olen mina ja meie suurepärane kollektiiv naerusuiseid, imetlusväärseid naisi. 

Et kohv tassides ei jahtuks ja vahemaad ei pikeneks, sõbrad!



Tuesday, 18 October 2016

Maal on toredam kui linnas, sest..

...eile hommikul hoidsin peos rasvatihast. Oli teine läbi lahtise akna verandale lennanud. Esimesena märkas teda Käpik, kes köögist esikusse palutuna noolena verandale sööstis. Olin peaaegu sama nobe, kui aru sain, mis juhtumas on. Kõrvaltvaatajaks ei saanud jääda ka Tobi, kes alati peremehele vääriliselt sündmuskohal vähemalt teisena kohal olema peab. Linnuke lendas vastu aknaklaasi, Käpik tegi kõrge hüppe ja püüdis ta osavalt käppade vahele. Röögatasin. Käpik kaotas korraks valvsuse  ja juba haarasin ühe käega tihast, teisega viskasin Käpiku aknast välja.

Seisime kahekesi trepil, tihane klammerdunult mu nimetissõrme küljes, nokk lahti. Silusin sõrmega turris suled sirgu ja üritasin teda lendama õhutada. Ta pidas mind vist tuules õõtsuvaks õunapuuks nõtkudes mu käega samas taktis üles-alla, püüdlikult jalgadest kõverdades ja sirutades nagu vedru ning hoidis vapralt tasakaalu. Ema tuli aknale uudistama ja õpetas: "Pane ta nokk kinni, äkki läheb siis saba lennuks lahti!" Linnuke pani ise noka kinni, lasi mul end ettevaatlikult näpu küljest lahti monteerida ja ehtsale õunapuuoksale seada. Passis teine seal veel tardunult tükk aega, enne kui söandas lendu tõusta.

...tööd on siin tihtilugu äraütlemata jaburad! Eile kiskusin peenardelt üles külmavõetud peiulilled, astrid, rõngaslilled ning hiigelsuure sülemi ronivaid mungalilli. Aiakäru sai kuhjas täis. Lükkasin seda enda ees kompostihunniku poole ja silme ees jooksis stseen lilli sigadele söögiks viskavast Nukitsamehest. Naer tikkus vägisi peale. 

...kelder ja sügavkülm ning isegi oktoobrikuine aiamaa annavad loendamatuid võimalusi söögitegudeks. Täna õhtul panin potti purgitäie omatehtud boršši ja viilutasin sisse jupi vorsti. Tõstsin supi kaussidesse, silmaks keskele eilsest õhtusöögist kild kartuli-pastinaagipüreed, peotäis aiamaalt haaratud karget peterselli ning tubli sorts hapukoort. Sõime köetud pliidi ees tugitoolides ja tunne oli pagana hea!

Homme on kolmapäev. Oodatud kauplusbussi päev. Kotitäie värske räime päev. Need sibula-soola-pipraga purki, õliga üle, külmkappi. Ja kui suu virtsub peas, süda vesine, haarad kääru leiba, lased räimekesel natuke õlist nõrguda, paned ta leivale, ehid rohke, magusaks tõmmanud sibulaga... Linnas külmkapis kummitab juba mitmendat nädalat.

...õhtul saad ronida voodisse palava soemüüri äärde. Paned põlema oma pisikese punase lambi, valid öökapiks koolitatud vanalt tumbalt raamatu, kuhjad pea alla hunniku patju, tõstad paljad jalad kõrgele vastu õhkavat müüri ja loed, kuni silmad enam lahti ei püsi.




Sunday, 2 October 2016

„Lihtsam on üllatada kui lubadusi anda“,


ütles mulle kunagi üks hea sõber. Iseäranis väärt nõuanne neile, kel lubadused kerged üle huulte pudenema. Ei pea ma siinjuures silmas suuri, siduvaid lubadusi, pigem lihtsaid kokkuleppeid või tõsiselt mõtlemata antud sõnu. Mõistsin samal hetkel, et olen ammu enesele teadvustamata selle mõttetera taktis tegutsenud.

Olen alati suure elevusega üllatusi valmistanud ja teinud seda pigem tagasihoidlikult, pisikeste tähelepanuavalduste näol. Nagu tookord, kui tekkis mõte kallile sõbrale postkaart saata. See pidi olema läbi-lõhki temalik ning kavandi detailsusteni paikasaamiseks jalutasin korda kaks pikema teekonna koju. Joonistasin seda tunde, kõhuli oma paradiisi põrandal keset värvipliiatseid, pintsleid ja akvarelle. Lõpetanud, tõmbasin kampsuni ülle ja jooksin hilja öösel tänavale kaarti teele saatma. Või alles hiljuti, kui terve öö väikevenna korteris tema äsjasündinud tütrekese auks paberist vanikuid joonistasin, välja lõikasin ja kokku kleepisin. Väike „teretulemast“ minu poolt, kuid ülevoolav ja õnnepisarane tagasiside nende poolt, millest mul praegugi hing heliseb!



Meenub nüüdseks kümmekonna aasta tagune seik. Käisin siis Tartus ülikoolis ning lähenemas oli ema kuuekümnes juubel. Enne tähtsat sündmust olin käinud mitu päeva järjepidevalt lillepoes, vaadanud ja valinud, taskus münte veeretanud. Oli pime ja pakaseline veebruarikuu õhtu, kui jõudsin Kiltsi rongijaama, peos viimase raha eest ostetud viie-kuue ajalehekihi sisse pakitud viisteist lumivalget tulpi. Kõndisin pead tõstvas kõheduses jalgsi kodu poole, mida lähemale, seda enam soojendas ja kihutas mind takka ootusärevus peatsest emalt peegelduvast rõõmust. Olin talle luisanud, et enne nädalavahetust koju ei pääse.

On sulle tuttav see tukslev ärevus, mis tekib kellelegi üllatuse või heateo tegemise eel? Ärevus, mis hoiab sind suikumast ja sunnib une arvelt tegevuskava üksipulgi läbi mõtlema? Ärevus, mis ei lase sul enne rahuneda, kui kõik on tehtud ja saaja poole teel? Teadagi on head tegemine egoistlikku laadi. Teise inimese rõõmustamisest tekkiv rahulolu toidab meid endit. Üllataja võidab alati rohkem kui üllatuja. Kuid see on ka kõige plussmärgilisem egoism, mida ma tean. Miks mitte valmistada rõõmu kahele, oma lähedasele ja iseendale.

Lubaduste pidamisega on keeruline. Minul küll. Ei käi see kokku spontaansusega ega jäta ruumi juhuslikkusele, tekitab pahurat vastuolu iseendaga, kui endast sõltumatult kisub lubadus liivale jooksma. Veel hullem, kui endast sõltuvalt. Keerulisem on siluda sirgeks murtud lubadust kui võtta aega planeerimaks ootamatut heameelt armsale kaaslasele. Veelgi enam unustusse jäänud sõbrale. Olgu selleks postkaart, mida keegi tänapäeval enam oodata ei oska, kommid taskus või kutse enda juurde hommikukohvile. Pisike tähelepanuavaldus, tujutõste. Sest maailma parandamine algab ja on alati alanud väikestest sammudest.

„Usun, et elan vaid ükskord. Sestap, kus iganes saan näidata lahket meelt või teha ligimesele heateo, tahan seda teha kohe, viivitamata ja venitamata, sest seda teed ma enam uuesti ei käi.“ (W. Penn)