Kokkukõlamised

Öösel lugesin Kaugveri Igapäevast leiba. Öösel toimus Kaarepi ja Annuki vahel arutlus:

– Ei ole kahte lahus elatavat elu. On üksainus. Kui rängalt me eksime, kui arvame, et isiklik elu ja meie ühine töö on kaks erinevat tasapinda.

"Kas nende vahel ongi mingit piiri?" ütles Annuk.

– Kunagi oli. Siis, kui tööl pidi pool suud kinni hoidma, et leivatükki säilitada. Siis tuldi koju kui teise maailma, kus võis tunda end täielikult vabana. Siis kulges elu kahes tasapinnas. Nüüd on need ühinenud. Ja saatusliku vea teeb see, kes püüab neid enda jaoks uuesti lahutada.

...

Õues oli veel pime ja silmis magus uni, kui tegin pliidi alla tule. Keetsin kohvi, panin pudrule võisilma ja nii, kumbki oma tugitoolis üle köögi vastamisi, nautisime emaga pikka päeva ärkamist. Kaks esimest bussi lasin ilma minuta Väike-Maarja peatusest väljuda, sest kuidagi ei kiskunud soojast köögist õue külma kätte.

Aga põhjus linna sõita oli väärt! Sest väärt on hoida isiklikku elu ja tööd ühes tasapinnas. Veel rohkem väärt hoida kinni kalliks saanud endistest kolleegidest. Ja Kadil on homme sünnipäev. Selsamal Kadil, kellega esimesed nädalad tutvumist olid täis kahepoolset üdinaiselikku enesekehtestamist, teineteise proovilepanekut ja kriitilist silmanurgast piidlemist. Kuniks saime aru, et oleme ühtmoodi imelikud ja tandemina priima. Ikka veel ei väsi ma imetlemast, kui palju on ühes noores naises sõna kehtestamise jõudu, kui selged ja julged tema eesmärgid ja silm terav nende pihta tuld andma. Ja kõige selle juures on ta armas kui ingel!

Ma armastan neid inimesi. Nendega koos on olla vaba ja vahetu. 

Kõik kõlabki kokku, minu lugu raamatuga, sõber sõbraga, hommik ja köök ja tuli pliidi all. On Kaugver oma trammipargi meestega viiekümnendate Tallinnas. On terve romaanitäis muhedat, lõõpivat, kuid õiges olukorras alati kindlat seljatagust ja hüva nõu pakkuvat mehist sõprust. Olen mina ja meie suurepärane kollektiiv naerusuiseid, imetlusväärseid naisi. 

Et kohv tassides ei jahtuks ja vahemaad ei pikeneks, sõbrad!