„Lihtsam on üllatada kui lubadusi anda“,

ütles mulle kunagi üks hea sõber. Iseäranis väärt nõuanne neile, kel lubadused kerged üle huulte pudenema. Ei pea ma siinjuures silmas suuri, siduvaid lubadusi, pigem lihtsaid kokkuleppeid või tõsiselt mõtlemata antud sõnu. Mõistsin samal hetkel, et olen ammu enesele teadvustamata selle mõttetera taktis tegutsenud.

Olen alati suure elevusega üllatusi valmistanud ja teinud seda pigem tagasihoidlikult, pisikeste tähelepanuavalduste näol. Nagu tookord, kui tekkis mõte kallile sõbrale postkaart saata. See pidi olema läbi-lõhki temalik ning kavandi detailsusteni paikasaamiseks jalutasin korda kaks pikema teekonna koju. Joonistasin seda tunde, kõhuli oma paradiisi põrandal keset värvipliiatseid, pintsleid ja akvarelle. Lõpetanud, tõmbasin kampsuni ülle ja jooksin hilja öösel tänavale kaarti teele saatma. Või alles hiljuti, kui terve öö väikevenna korteris tema äsjasündinud tütrekese auks paberist vanikuid joonistasin, välja lõikasin ja kokku kleepisin. Väike „teretulemast“ minu poolt, kuid ülevoolav ja õnnepisarane tagasiside nende poolt, millest mul praegugi hing heliseb!

Meenub nüüdseks kümmekonna aasta tagune seik. Käisin siis Tartus ülikoolis ning lähenemas oli ema kuuekümnes juubel. Enne tähtsat sündmust olin käinud mitu päeva järjepidevalt lillepoes, vaadanud ja valinud, taskus münte veeretanud. Oli pime ja pakaseline veebruarikuu õhtu, kui jõudsin Kiltsi rongijaama, peos viimase raha eest ostetud viie-kuue ajalehekihi sisse pakitud viisteist lumivalget tulpi. Kõndisin pead tõstvas kõheduses jalgsi kodu poole, mida lähemale, seda enam soojendas ja kihutas mind takka ootusärevus peatsest emalt peegelduvast rõõmust. Olin talle luisanud, et enne nädalavahetust koju ei pääse.

On sulle tuttav see tukslev ärevus, mis tekib kellelegi üllatuse või heateo tegemise eel? Ärevus, mis hoiab sind suikumast ja sunnib une arvelt tegevuskava üksipulgi läbi mõtlema? Ärevus, mis ei lase sul enne rahuneda, kui kõik on tehtud ja saaja poole teel? Teadagi on head tegemine egoistlikku laadi. Teise inimese rõõmustamisest tekkiv rahulolu toidab meid endit. Üllataja võidab alati rohkem kui üllatuja. Kuid see on ka kõige plussmärgilisem egoism, mida ma tean. Miks mitte valmistada rõõmu kahele, oma lähedasele ja iseendale.

Lubaduste pidamisega on keeruline. Minul küll. Ei käi see kokku spontaansusega ega jäta ruumi juhuslikkusele, tekitab pahurat vastuolu iseendaga, kui endast sõltumatult kisub lubadus liivale jooksma. Veel hullem, kui endast sõltuvalt. Keerulisem on siluda sirgeks murtud lubadust kui võtta aega planeerimaks ootamatut heameelt armsale kaaslasele. Veelgi enam unustusse jäänud sõbrale. Olgu selleks postkaart, mida keegi tänapäeval enam oodata ei oska, kommid taskus või kutse enda juurde hommikukohvile. Pisike tähelepanuavaldus, tujutõste. Sest maailma parandamine algab ja on alati alanud väikestest sammudest.

„Usun, et elan vaid ükskord. Sestap, kus iganes saan näidata lahket meelt või teha ligimesele heateo, tahan seda teha kohe, viivitamata ja venitamata, sest seda teed ma enam uuesti ei käi.“ (W. Penn)