Tuesday, 14 February 2017

Oti ja Sokikese varandus


 

Ott ärkas lõunauinakust valju mütsatuse peale. Järgnes haudvaikus ning seejärel Sokikese hale piuksatus „Ott...“

Heli tuli vist pööningult. Ott tõmbas teki ümber ja tõttas trepist sündmuskohale. Ähmane valgus läbi pisikese akna oli segunenud tolmupilvega. Keset põrandat vedeles kummulipööratud pappkast raamatutega ja Sokike. Tikksirge ning tasane.

„Mis nüüd, Sokike?“ päris murelik karupoiss. Jänes vaatas Otti hirmus õnnetu ja kohkunud näoga, nii et sõbral pisukesest haletsusest tahes-tahtmata naer peale tikkus. Ta tõstis tasakesi Sokikese üht ja teist kõrva, katsus pulssi ning küsis ega õnnetusse sattunul kuskilt ei valuta.

„Ma ei saa aru, miks see kast sealt riiuli pealt niiviisi alla pidi sadama,“ alustas Sokike hästi vaikselt. „Ma ju ainult natukene piilusin, mis seal sees on. Nüüd on vist küll kõik luud-kondid katki. Ei muud, kui peangi siia lebama jääma koos ämblikute ja tolmuga ja.. Ja sina elad seal all soojas toas, jood kakaod ja...“ Sokikesel olid juba silmad niisked ning kõva klomp kurgus, kui Ott ta juurde maha istus, sõbrakese pead silitas ja lohutas: „Lollike. Proovi nüüd istuma tõusta. Ma usun, et pääsesid seekord ehmatusega.“ Sokike tõusiski hästi ettevaatlikult istukile, katsus varbaid liigutada, pead keerata ja pidi tõdema, et karul oli õigus.

Ott mässis Sokikesele teki ümber ja hakkas raamatuid virna laduma. „Küll sulle sadas alles varandus kaela, Sokike!“ Lugemist oli siin kirevatest koomiksitest mahukate seiklusromaanideni välja! Ja Otile kargas pähe idee.

„Tead, Sokike! Nüüd võtame kumbki siit ühe raamatu. Teised pakime ilusti kasti tagasi, sest raamatuid tuleb hoida. Siis läheme tuppa, ma teen tule pliidi alla ja keedan meile kakaod. Sina otsid senikaua kapist ühe küpsisepaki. Selle marmelaadiga. Ja siis poeme teki sisse ja loeme oma raamatuid. Kui need läbi, tuleme koos uute järele. Sobib?“

„Ohjaa, Ott! Sellest tuleb üks maru õhtu!“

Ott valis endale idamaiste muinasjuttude kogumiku ja Sokike ei saanud kuidagi käest mereröövlilugusid. Ülejäänud raamatud pakkisid sõbrad kasti ning õnnetuste vältimiseks ei hakanud Ott seda enam riiulile upitama. Kui end tuppa minema sätiti, tuli Sokikesele järsku oma õnnetus meelde.

„Ott, ma arvan, et ma ikka sain natuke viga. Paremale käpale. Sa peaks selle vist kindluse mõttes lahasesse panema.“

Ott muidugi mõistis asja tõsidust. Ta leidis väikese tuhnimise peale vana vineerist joonlaua ja võttis Sokikese vasakust jalast pika triibusoki. Sokike sirutas ettevaatlikult Otile vasaku käpa.

„Parem oli ju haige?“ täpsustas Ott.

„Ahjah,“ punastas Sokike ja ulatas õige käpa. Ott sidus selle sokiga lahasesse ja riputas Sokikesele kaela. Mõmmik võttis enda hoolde nii mõlema raamatud kui vigastatud sõbra ning koos mindi tagasi tuppa.

Tuli pliidi all, hakkas Ott kakaod keetma. Maias Sokike kolas kapi kallal.

„Marmelaadiga, jah?“
„Marmelaadiga.“
„Ma võtan ikka šokolaadiga ka,“ ütles Sokike hästi vaikselt, rohkem endale.



Kuni Ott kakaod serveeris ja pliidialust kohendas, kuhjas Sokike soojamüüri äärsele kušetile tekid-padjad ning meisterdas nendest mõnusa pesa. Ott tuli suurte auravate kruusidega ja kiitis Sokikese tööd. Mõnusasti end sisse seadnud, seljad vastamisi, kruusid käeulatuses, hakati lugema. Kordamööda lonksati nii kuuma jooki kui võeti kausist krõbistamiseks küpsiseid. Ainult vahepeal käis Sokikese vigastatud käpp osavalt lahasest väljas padja alt šokolaadiküpsiseid näppamas.

„Mis sind nihelema ajab, Sokike? Mul loksub kakao üle kruusiserva voodisse,“

„Mul see, ee.. selg sügeleb,“ luiskas jänesepoiss ja nühkis oma sõnade kinnituseks selga vastu Otti.

Kesk põnevat lugemist kilkas Sokike äkki: „Ohohohooo, Ott! Mina hakkan suurena mereröövliks! Kodustan ühe varese ja õpetan ta papagoi kombel rääkima ja õlal istuma. Ja siis ehitan koletusuure laeva, palkan omale meeskonna hirmuäratavatest, kuid heasüdamlikest mereröövlitest. Ja kui ma merelt tagasi tulen, toon sulle kingituseks Elevandikondirannikult hinnalisemast hinnalisemat kakaod, mitme aasta varu! Kakao tuleb muidugi kätte võidelda. Mul on siis terve kirstutäis ragulkasid ja puumõõku! Oma laeva kaptenina olen kõige ägedam mõõkleja ja..“ 

Raamatusse uppunud Ott märkas Sokikest alles siis, kui too juba mööda voodit kalpsas, lahaseks seotud triibusokk silmale sidemeks sätitud ja vineerjoonlaud mõõgana nii teda kui sõber Otti vaenlase eest kaitsmas.

„Ahoi, kapten Sokike! Ma vaatan, et su käpp on nüüd igatahes terveks saanud.“

Sokike tardus paigale, kogeles natuke ja tegi kohe ruttu teist juttu. „Vaata, Ott! Võitlesin meile välja pool pakki šokolaadiküpsiseid! Tahad ka?“ 


Wednesday, 8 February 2017

Täna õhtul olin ma korraga kuri ja kurb

Ütlesin seda köögis emale. Et ma ei mõista täna inimesi. Neid, kes võtavad vaevaks ärrituda asjust, mis tingitud omaenda piiratusest, väiklusest, vaatevälja ahtusest. Kes oma mürgise kisaga sünnitavad kaasakarjujaid ning rikuvad kõigi rahulikku ruumi. Mõtlesin, et kui nad loeks rohkem, vaataks rohkem, tuleks tihemini oma karbikesest välja..

Asju juhtub põhjusega. Kollane taskusuurune Tove Janssoni "Suveraamat" juhatas mu nüüdsama looni, mis pidi veel öösel siia üleskirjutatud saama. 
Leiaks see vaid tee otsitud silmadeni!

KOPPEL

...
Kas inglid tohivad alla põrgusse lennata?
Loomulikult. Seal võib olla ju rohkesti nende sõpru ja tuttavaid.
Vahele jäid! hüüdis Sophia. Eile sa ütlesid, et põrgut pole olemas!
Vanaema sai vihaseks, tõusis istuli ja ütles: Ma mõtlen täna täpselt samamoodi. Kuid see on ju ainult mäng.
See ei ole mingi mäng, Jumalast rääkides on tõsi taga!
Ta ei mõtleks iialgi välja midagi nii rumalat nagu põrgu.
Muidugi on ta selle loonud.
Ei ole.
Jah on! Hiiglasuure põrgu!
Vanaema ajas enda liiga kiiresti püsti, sest ta oli maruvihane, kogu koppel hakkas tiirlema ja ta oleks äärepealt tasakaalu kaotanud. Vanaema ootas veidi ja ütles:
Sophia. Selle üle on täiesti mõttetu vaielda. Saa ometi aru: elu on piisavalt raske, et saada selle eest veel tagantjärele karistada. Kogu mõte on ju selles, et saada lohutust.
Elu ei ole üldsegi raske, hüüdis Sophia. Ja mida sa siis saatanaga peale hakkad! Tema elab ometi põrgus!
Vanaema kaalus hetke, kas öelda, et ka saatanat ei ole olemas, kuid ta ei tahtnud õel olla. Traktor põristas tüütult. Vanaema läks tagasi tee peale ja astus otse suure lehmakoogi sisse. Lapselaps ei järgnenud talle.
Sophia, hüüdis vanaema hoiatavalt. Sa saad poes limpsi.
Limpsi, kordas Sophia põlglikult. Kas sa arvad, et saab mõelda limpsist, kui kõneldakse Jumalast ja saatanast.
Vanaema puhastas kepiga kinga lehmasitast, niipalju kui sai, ja ütles siis: Kallis laps, ma ei saa ka parima tahtmise juures hakata oma eas saatanasse uskuma. Sina võid arvata, mida soovid, kuid sa pead õppima olema sallivam.
Ja mis see tähendab, küsis laps pahuralt.
See tähendab, et sa pead respekteerima teiste arvamust.
Ja mida tähendab respekteerima! karjus Sophia ja trampis jalgu vastu maad.
Lasta teisi uskuda, nagu nad soovivad! hüüdis vanaema. Mina lasen sinul uskuda saatanat ja sina jätad mind rahule.
Sa vannud, sosistas Sophia.
Ma ei ole vandunud.
Jah. Sa ütlesid saatan.
Nad ei vaadanud tükk aega teineteise poole. Mööda teed tuli kolm vehkleva saba ja sarvedega lehma, nad möödusid aeglaselt, kärbseparv ümber, ja kõndisid tõmbleva nahaga tagumikku õõtsutades küla poole, siis olid nad läinud ja jälle valitses vaikus.
Lõpuks ütles Sophia vanaema: Ma tean ühte laulu, mida sina ei tea. Ta ootas hetke ja hakkas siis laulma, väga valesti, sest ta häälepaelad olid sõlmes: Tšo-littalei, tšo-littalei, ära viska mind lehmasitaga, tšo-littalei, tšo-littalei, siis viskan ma sind ka. Kaki.
Mis sa ütlesid, sosistas Sophie, sest ta ei uskunud oma kõrvu, ja siis laulis vanaema seda inetut laulu veel korra. 
Sophia ronis üle kraavi ja hakkas küla poole minema. Isa ei ole kunagi öelnud kaki, ütles ta üle õla. Kus sa seda õppisid.
Seda ma ei ütle, vastas vanaema.
Nad läksid küünini, kõndisid tarade vahelt läbi, Nybonda laudast mööda, ja enne kui nad puude all asuva poe juurde jõudsid, oli Sophial laul peas ja ta laulis seda täpselt sama valesti nagu vanaema.


Tuesday, 7 February 2017

Heade seas

Astusin tol kõledal õhtul raamatukogust õue tuule kätte ja hoidsin ust vanemale meesterahvale mu järel. Justkui oleks meil eelnevalt pooleli argivestlus, küsis ta huvitatult: „Kas te meie teatrikino olete külastanud?“ – „Jaa, olen küll.“ „Mina olen viiel korral meie teatrikinos käinud, põhiliselt eesti mängufilme vaatamas. Kas pole uhke, et meie oma Rakveres on see võimalus! Aga teil on siin trepil külm. Astume edasi!“

Lühikese tänavajupi jooksul jõudis mees helisedes ja elavalt üle libiseda oma kaugeleulatuvast lapsepõlvest tänapäeva. Kinojutust sai helindamisjutt, helindamine viis tema suguvõsani, sealt edasi ülikooliaeg tollases EPA-s.

„Kakskümmend kuus aastat! Pausidega, tõepoolest.“ Luges mulle peale sõnad, et kui mul on hetkel mingid õpingud käsil, siis neid kindlasti pooleli ei jätaks. „Õppida elu lõpuni!“ ütles ta mulle suurelt ja kõlavalt.

Tunnistan, et palju ta jutust voolas minust vulinal läbi ja takkajärgi ei suudagi ma kõike meenutada, sest tahtmatult imestasin jutu kõrvale ilmamaa ja kuvandi üle, mis on eestlased määranud seltsimatuks ning võõrast pelgavaks rahvaks. Seda enam ei jõua ära imetleda neid, kel avatust ja julgust astuda ligi tänaval, istuda kõrvale bussis, kõnetada kohvikus. Kel jagub naeratusi ja abikäsi ka võhivõõrastele. Vaatlesin teda teraselt ja mõtlesin, kas ta ongi päris.

Peatusime ristmikul. Kiirelt kadus kinnas ja käsi sirutus sõbralikult minuni. „Lubage mul küsida teie nime, et ma võiksin öelda, on teil õnne ja see kattub mõne õuna-, pirni- või ploomisordiga? Nimedega muidugi on nagu on. Minu nime kandev ploomisort kõrvaldati, sest kivi oli viljaliha küljes kinni, mekk hapu ja välimuski polnud teab mis. Ah, kuidas mulle meeldib, kui te naerate! Signe? Pean teid kurvastama. Kuid nimi on ilus. Signe. Ja ärge pange mulle pahaks, ma olengi selline. Astun ligi ja..“

Puhtast südamest ja vast liigagi innukalt tuli mu vastus, et sooviksin olla palju rohkem tema moodi ja kuivõrd tänulik ma olen osaks saanud vestluse eest.. Vahetasime teineteisele sädistades ilusaid soove ning saatsin härra teele õhusuudlusega. Edasi kõndisin naerulsui suvalisi tänavaid pidi ning mitte sammugi plaanitud suunas. Helistasin emale ütlemaks, et rääkisin vist nüüdsama ingliga.

Ja miks see kohtumine mind rõõmustab? Ma rõõmustan teadmisest, et kohtumised ja tutvused on põhjusega. Ükskõik kui juhuslikud need tunduda võiks. Usun, et süda ja silmad tuleb lahti ning lahked hoida ning lubada enda ligi sädelevad inimesed oma suurepäraste lugudega. Usun, et lihtne ärakuulamine ja tähelepanu pööramine teeb rikkamaks mõlema poole ning sellest sündiv rõõm külvab end ise edasi. 

Kuidas nüüd mulle tol tuulisel õhtul sülle langenud kingitusega toimetada? Jutustan seda edasi inspireerimaks olema see keegi, kes pealtnäha pisiasjaga teise päeva paremaks muudab.


Tänan siiralt ja tervitan palavalt härra J-i, kui ta peaks end sellest loost ära tundma. Ning teadmiseks meile mõlemale, et minu õnn on olla õunake nimega „Signe Tillish“ aastast 1866.

Thursday, 2 February 2017

L'ingrediente è amore


Keset kõige mõnusamat itaalia keele harjutust segas mind ema hääl kõrvaltoast. "Sa peaksid vist hakkama süüa tegema. Aga tee midagi riisist, kartulist on isu täis," tõstis ta vaid korraks silmad oma alustatud romaanist. Jonn tõstis pead. Vastumeelselt läksin kööki, ladusin kaussi mullased porgandid ja hakkasin neid nohisedes pliidi ees pingil koorima.

Kössakil porgandite kohal meenus mulle hiljutine vestlus sõbrannaga. Tema elukaaslane heitnud naisele ette, et too ei panevat toidu sisse armastust. Mõtlesin siis, et kuidas see armastus sinna toidu sisse pärast säärast jutuajamist üldse tee leiab. Ka minu jonniplovist ei maksa seda vist kahvliga sorkides otsida. 

Kuid vabast tahtest köögis, oh, kuidas mulle meeldib seal toimetada! Kuidas mulle meeldib, et maal on keldris, sahvris, sügavkülmas ja sibulapalmikutes, uksepiidal rippes, nii palju armastust! Nupukas olles ei peaks nädalate kaupa poes käima. Lihtsalt ajad jälle kummikud jalga, tõttad üle õue ja tood keldrist kartuleid, porgandeid, kaalikaid, peete, pastinaake. Laod sellesama köögiviljaämbri otsa veel pudeli valekirsimahlaga koduõue arooniatest, purgi marineeritud kurkidega ja maiustamiseks õunakompoti. Ja no pagan! Kevadel pean saama ema nõusse, et kanad võtta!

Ta on ehk unustanud, kuidas mulle kunagi ammu köögis poolsosinal paljastas, et on ära õppinud Sveniga ümberkäimise. Ta tegevat kõike suurima rõõmuga vaid siis, kui on ise, vabast tahtest, tööga alustanud. Mäletan, kuidas Sven tuba koristades tundide kaupa keset voodi alt kistud kaost istus ja süvenenult oma poiste salaasju sahtlitesse ladus, piinliku põhjalikkusega tolmu võttis ja põrandat pesti. Aga mõni teine kord läks emal see meelest ära. Pärast mu vennale antud korraldust tõusis lärm taevani, uksed paukusid ja meie isaga tõmbusime vaikselt nohisedes eemale.

Koostisosa on alati armastus, et asi töötaks.



Wednesday, 25 January 2017

Vägi ajab välja


Kui päikesetõusu alles aimata võis, ei suutnud mind enam miski toas hoida. Tobi kaotas aru nagu alati, kui keegi jopet selga ajab. Töökinnastel on talle eriti innustav mõju. Nende nägemine paneb ta hüppama, kargama, köögi libedal linoleumil tasakaalu kaotama. Ta kiunub ja kilkab ning nakitseb sind kärsitult hammastega tagumikust. Täna läks lihtsamalt - kõigest käpikud.

Võtsime suuna jõe äärde. Pajutihnikus oli usinalt toimetanud kobras. Siin-seal vedeles puulaaste ja territooriumit tähistasid teravaks ihutud piigid. Jäätunult läikisid tema käigurajad jõkke ja jõest kaldale. 

Lasime end lumel kanda nagu jeesuslapsukestel. Külmaga on külateed meile täiesti ebavajalikud. Siis kondame hoopis mööda heinamaid ja tipme naabrimehe kõige hapramatelgi künnitippudel. Oleme Tobiga talviti kõik ümberkaudsed põllud risti-põiki  läbi käinud. Kuidagi hirmus kutsuvad on need avarad-avarad vaated, kuidagi suureks ja laiaks muutub see muidu pisike küla.

Tõusev päike kukkus kuldama sügavat orgu ja selle põhjas kasvavaid noori kuuski, mände ja hiiglaslikke põllukive. Kõndisime meie vanal heinamaal kui märkasin rebast. Piisavalt kaugel, et Tobi teda esiti tähelegi ei pannud. Oli ilus loom, päikeseläikeline. Sörkis männituka poole, kuid peatus siis meiega täpselt samal joonel. Seisime ja vaatasime kolmekesi tõtt, isegi see rahutu koer. Rebane astus paar ükskõikset sammu edasi, teeseldes, et me teda põrmugi ei häiri ega huvita, aga nääh, uudishimu sai võitu. Istus maha ja vaatas. Istuv metsaloom ei istunud aga kuidagi kodukoerale ja viimane startis kohalt kui ragulkast lastud kivi. Rebane oli tükkmaad kiirem, enamgi veel graatsilisem. Ja läinud ta oligi.


Paar aastat tagasi kohtusime samasugusel talvisel jalutuskäigul põdraga. Suur ja avar heinamaa lõppes tiheda, räbu täis metsaga. Otsisime Tobiga kumbki oma pääsu lageda poole, tema ikka kaugemale ja kaugemale perenaisest. Mu hõike peale pääses valla vali ragin ja nägin pikki jalgu endale läbi rägastiku teed tegemas. Tardusin paigale ja vaatasin hirmu ja aukartusega, kuidas see kuninglik olend minust kümne meetri kauguselt mööda murrab. Sinna ma kivistusingi kuniks Tobi kuskilt mujalt hajameelselt lõhnu ajades lonkis, kogu ilust ilma jäänud.

On õnn olla see maalaps, keda hommikune miinuskraad külma kirega põsele suudleb, keda lähenev kevad juba jaanuari lõpus toast ja endast välja ajab.


Wednesday, 18 January 2017

Võimaluseta varjuda

Foto: Karlova Kohv
Astusin sisse oma lemmikuksest. Sellest lillast seal Tähe ja Kuu ristil. Tellisin tassikese filtrikohvi Hondurase ubadest ja tüki šokolaadikooki granaatõunapärlitega peal. Valisin koha kuumava ahju kõrval. Üks ilus tüdruk triibulises luges paksu raamatut. Ja ilus poiss tumesinises kampsunis mu vastas klõbistas sülearvutiga. 

Veel polnud mu laual ei kohvi ega kooki, ka raamatut ega sülearvutit mitte. Tundsin koheselt puudust näputööst, mis kuskilt põuest välja tõmmata. Riivasin kiire pilguga ukse kõrval olevat riiulit raamatutega, käeulatusest ebamugavalt kõrgel, isegi kikivarvule tõustes. Mõtlesin küsida kritseldmiseks tükikese paberit.. Rahutus kestis minuti või kaks.

Mõtlesin korraga, et miks üksi võõraste keskel olles tekib vajadus varjuda kohvitassi, raamatu, telefoni, paberi-pliiatsi-kustutuskummi taha? Kas ilma varjevahendita olen ma ilmselgelt üksildane, sõbrata, hobita, huvita, tööta? Nõjatusin vastu seina ja lasin sel minna. Seekord siis varjumisteta.

Vaatlesin raamatusse süvenenud tüdrukut, kelle jahtuv cappuccino esimest sõõmu ootas; valgeid lennukeid poisi kampsunil ja vahvat karumõmmikleepsu arvuti kaanel. Värvilisi kohvipakke riiulil, poolikut puukorvi ahju ees, laepalgist välja turritavaid roostes ja kõveraid naelu, arvutul hulgal; pudenevat krohvi, tühja messingküünlajalga. Kuulasin teraselt muusikat, raamatulehtede keeramise sahinat ja kohvitassidega kõlistamist köögipoolel.

Üks teine ilus tüdruk tõi lauda mu kohvi ja koogi. Valasin, võtsin tassikese pihkudesse ja hingasin iga oma väiksemagi keharakuga hõrku aroomi. 
Naeratasin varjamatult.
Alati hea Tartu.

Tuesday, 10 January 2017

Oti ja Sokikese kuusepuu


Aasta viimasel päeval ärkas Ott Sokikesest varem. Sättis korda voodi, tõi tuppa puud ja tegi pliidi alla tule. Soojamüüri ääres asemel paksu villase teki all magav Sokike ringutas end mõnust, kui müür tasapisi palavaks läks. Ajas seejärel ennastki püsti, tõmbas jalga oma triibulised põlvikud ja tõttas kööki.

"Tere hommikust, Ott! Kas täna toome lõpuks kuuse?"
"Tere hommikust, Sokike! Joome kõigepealt kakaod."
Jänes sättis end istuma tugitooli ja karupoiss Ott tõi nii talle kui endale suure kruusitäie kuuma kakaod. Kuusk oleks võinud juba ammu toas olla, kuid jõulud veedeti üheskoos Oti vanaema juures ning jõulupuud pühadeks üksi koju jätta polnud kummalgi südant. Vana-aasta õhtul polnud ilma piduehtes kuuseta aga õiget pühade mekki. Pealegi otsustati ühiselt, et täna toodud puu võib lausa märtsini elutuba ehtida.

Kakao joodud, tõmbas Ott jalga villased sokid. Kuklasse said tiritud tuttmütsid ja kolm korda ümber kaela ulatus kummagi sõbra sall. Sokikesel oli veider komme kanda Oti vanaema kootud pikkadest triibulistest sokkidest korraga ainult üht – kord paremas, kord vasakus jalas. Teine sokk kulus kõiksugu muude asjatoimetuste jaoks. Täna näiteks suskas jänespoiss sellesse mõned piparkoogid ja saiaviilud metsa kaasa võtmiseks. Piparkoogid endale nosimiseks ja sai tihastele pühadeks.

Õues oli karge talveilm. Lumi krudises jalgade all, päike säras madalal metsa kohal. Ott võttis kuurist väikese kollase varrega kirve ja üheskoos võeti suund üle heinamaa noore kuusiku suunas. Juba paari minuti möödudes palus Sokike, et Ott ta kukile tõstaks.
„Lumi on nii sügav ja mina nii pisike. Ja su turjalt näeks ma juba siitmaalt õige kuuse kätte!“
„No hea küll. Kui see lumi ikka tõesti nii sügav on,“ muheles Ott ja upitas Sokikese oma turjale. Jänesepoiss lasi heameelest kohe laulujupi lahti, ajas käe sügavale triibusokki ja tõmbas välja piparkoogi.
„Ott! Suu lahti!“
Ott ajas suu pärani. Sokike tabas piparkoogiga küll Oti koonu, küll otsaesist, ajas oma nihelemisega Otil mütsi silmadele, aga maiust karule hammaste vahele ei saanud. Ott torises natuke, lükkas mütsi silmilt ja pani oma käpaga piparkoogi õigesse kohta. Sokike ainult itsitas ja krõbistas ise juba kolmandat piparkoogisüdant.

„Suund paremale!“ hõikas äkki Sokike, nii et Ott võpatas. „Eieieie! Tsipake vasakule! Seis!“ Ott tardus paigale, ninaots napilt vastu puutüve ja suunas pilgu mööda kuusepuud üles latva välja.
„Sokike, see on küll tore puu, aga kolm korda kõrgem kui meie maja katus. See ei lähe kohe mitte.“
Meelt heitmata hüppas Sokike sõbra seljast tuisuvalli ja liugles Oti jalgade ette. Koos sumbati läbi lume väiksemate puude poole.
„Näe, näe! See seal!“ Sokike oli paari hüppega uue väljavalitu ees. Kõrguselt oli kuuseke paras, välimuselt ilus kahar. Okste vahelt paistis väike linnupesa. „Tead, Ott. Selle puu jätame ikka lindudele.“ Sokike ajas käe sügavale moonakotti, otsis sellest välja saiaviilud ja asetas need linnupessa.

Kukerpallitades maandus Sokike uue iluduse juures ja jooksis ringiratast ümber puu hinnangut andes. Ott tuli rahuliku sammuga järgi ega suutnud kuidagi jänesega tempos püsida. Kolme, nelja, viie puu juures tegi Sokike haake, mõõtis õiget kõrgust kuuskedega selgu vastamisi ajades. Lõpuks jõudis otsusele.
„Vaata, Ott, kui kõrge ja sihvakas latv! Ilus, tihe kasukas! Võtame selle!“
Ott astus ligi, noogutas rahulolevalt ja raius kuusepuu paari löögiga jalalt.
„Tead, ma kannan ise. Ikkagi minu valitud puu!“

Noorendikust välja jõudes oli Sokike üpris väsinud. Lohistas kuuske koheval lumel enda järel ja tegi piparkoogipeatusi. Suu täis, pudistas ta Otile: „Ma otsin sulle ka miskit hamba alla, kanna seni ise!“
Ott peatus kuuse kaenlasse võtmiseks ja hops! oli Sokike ühes kuusega ta turjal. Karupoiss ei saanud esialgu vembust arugi. Sokike aga lõkerdas naerda, küpsisepuru peaaegu kurku tõmmates ja ulatas Otile viimase piparkoogi.

Koju jõudnud, oli puhanud Sokike kärme kuuske tuppa viima ja keset elamist sättima. Sahvrist tõi ta korvitäie punapõskseid õunu ja peotäie kuuseküünlaid. Köögikapile kaussi olid jäänud veel mõned kaunistatud piparkoogid, millest muist kuuse otsa, enamus Sokikesele põske kadusid. Kuni Sokike kuuse kaunistamisega ametis, tegi Ott veel teist korda tule pliidi alla ja tõstis pliidile poti kakaoga.


„Ei tea, mis me latva panna võiks?“ Sokike vahtis suu ammuli lakke, ise põrandal pikutades. Ott astus lähemale, ulatas Sokikesele kruusi kakaoga ja muigas kavalalt. „Kuhu su sokk sai?“ Jänes tõi esikust soki, millest Ott piparkoogipuru põrandale saputas ja taburetile ronides punarohelise jalavarju latva ajas. Nüüd oli mõlemal sõbral nägu naerul ja sealsamas kuuse all kaltsuvaibal istusid nad õhtuni jutuvadinal magusat jooki rüübates ja pidurüüs seltsilist imetledes.

Monday, 2 January 2017

"Pole sind suutnud kahe AASTAGA sporti armastama panna!"

Nii ta mulle kirjutas.  Kohutavalt keeruline on mul tänases mittekõnelises suhtluses aru saada, millise intonatsiooniga ta seda oma peas esitas. Kipun arvama, et mitte just väga armastusväärselt.

Ja ma mõtlesin selle peale eile hästi pikalt. Mina ja sport.

Mina ja kehalise kasvatuse tunnid. Kõige suurema ärevuse ja ebamugavuse põhjustajad esimesest klassist gümnaasiumi lõputunnini. Ma olen täiesti veendunud, et mul puudus väiksena igasugune kasvupinnas spordipisikuga nakatumiseks. Maal elamine iseenesest oleks justkui eeldus vastupidiseks. Jõe ääres väänduvatel remmelgatel ronimine, kelgumägi kiviviske kaugusel, metsad, põllud, heinamaad. Kuid see oli vanade üksiknaiste küla. Nende juures oli tore käia jalgu kõlgutamas, kuulamas ikka ja jälle samu lugusid, kuid tagaajamisest või pallimängudest ei saanud juttugi olla. Hea küll, paar üksikut vanameest oli ka ja perekond purejakoertega. Sellest viimasest hoidsime nii kaugele, et ega ma päris hästi ei teagi, kes seal veel peale koerte elasid. Siis oli veel lehmi ja pulle, sigu, lambaid, kanu, parte, hanesid. Rästikuid ka. Rohkelt jõe ääres ja kraavides.

Ei olnud külas omaealisi, ei teadnud me esimesse klassi astudes ka  rahvastepallist ega kummikeksust ja millegipärast polnud meil eales olnud suusapaari. Polnud sattunud palliplatsile ega võtma mõõtu kiiruses, kauguses, kõrguses. Olime ambitsioonideta spordisüütud looduslapsed. Koolis aga said osakeseks argipäevadest viimased kohad jooksuvõistlustel, lõputuna tunduvad ootamised viimaste seas võistkondadesse jagamisel  ning halenaljakad situatsioonid nagu väikevenna otsmiku ja klassiõe hammaste kohtumine palliviskealal.

Täiskasvanuks saamise suuri boonuseid on alaline vabastus kehalisest kasvatusest! Täiskasvanuks olemine tähendab teadlikku valikut hoida kõrvale ebamugavust ja kohmetust tekitavatest olukordadest. See tähendab vabadust leida omaenda kirg ja kutsumus.

Minu füüsiline aktiivsus väljendub töös. Kevadest sügiseni on mu päevad sisustatud kaevamise, kastmise, kitkumise, korjamisega. Talvel seevastu on tarvis end elus ja soojas hoida. Tassida tuppa vesi ja puud, kütta ja küpsetada. Teha meele ärksana hoidmiseks käsitööd. Siin on minu armastus.

Vastuseks Sulle, K. Vaatame koos hoopis väärtfilmi!

Sunday, 1 January 2017

Uuel aastal arutu

Foto: Designinspiration

Sa muidu teadsid, et rumeenlased ei söö vana-aasta viimasel päeval kanaliha?
Me ka emaga ei teadnud. Mitte enne seda telefonikõnet Svenile eile pärastlõunal, et nad oma tulekust kaks tundi ette teada annaks. Täpselt niikaua, kui võtab aega tolle kahekilose sulelise küpsemine, mille ma käe otsas koos kahe paki piimaga Väike-Maarjast koju tassisin, silmad-kõrvad külma tuult täis. Järgnes kiire ja paaniline plaanide ümberseadmine ning kell viis virutas Sven, äsja jope nakki visanud, lõhefilee pannile. Ja  siis et MIKS nad ei söö? Vat seepärast, et nad terve järgneva aasta ei jookses kana kombel sinna-tänna, pea laiali otsas. Kala siis väidetavalt ujub sirgjooneliselt sihini.

Ma nägin küll, kuidas Silvia Svenile koiba ette tõstes sõrmi lakkus, olles silmapilk valmis oma rahvuslikule ebausule sülitama ja hambad koiba lööma, kuid teda hoidis tagasi isa hoiatav pilk ja Sveni sõbralik nöökimine. Meie kolmekesi - ema, Sven ja mina - kallasime oma mahlased kanapalad rammusa kastmega üle ja olime valmis arututena ka tuleva aasta ringi siblima.

Vana rumeenlane on muhe. Juba jõuludest saati meelitab ta mind tagasi Cluj'i. Nüüdseks on minu külaskäigust nende juurde üle kolme aasta. Küll lubas ta eile mu meeleheaks kogu aeg süüa valmistada, viia mind balletti ja operetti ning käis välja isegi plaani Tobi kaasa võtta, kuigi ta meie koera hirmsasti pelgab. Silvia istus kuuse juures, süles pisike hõbekarda kiskuv Olivia ja purtsatas ikka ja jälle isa jutu peale naerma. Isa rumeeniakeelse jutu tõlkis ta meile inglise keelde ning mina Sveniga kordamööda saime emale ema keeles üle rääkida. Sinna vahele seletas Olivia ainult temale endale arusaadavas keeles. Kujutasime siis ette, et kuna ei mul ega isa Ioanil pole eriti raha lennupiletite ostmiseks, peaksime ilmselt minema Tobi seljas ratsa.

Külalised tagasi Rakverre kupatatud, lõbustasin end härra Huuga, kes õpetas mulle tulevikuks väikese võlutriki. "Kui oled õnnetu, mine puu alla seisma, sule silmad, loe kolmeni, pista sõrmed kõrwadesse ja ütle: "Nõiawõim on minemas, rõõmud jälle tulemas", sellega on asi korras." Nii et palun mind mitte tülitada, kui ma oma paha tujuga kuskil pargiservas, näpud kõrvas, veidrusi pobisen.

Linnas hää, maal paremb.