Wednesday, 25 January 2017

Vägi ajab välja


Kui päikesetõusu alles aimata võis, ei suutnud mind enam miski toas hoida. Tobi kaotas aru nagu alati, kui keegi jopet selga ajab. Töökinnastel on talle eriti innustav mõju. Nende nägemine paneb ta hüppama, kargama, köögi libedal linoleumil tasakaalu kaotama. Ta kiunub ja kilkab ning nakitseb sind kärsitult hammastega tagumikust. Täna läks lihtsamalt - kõigest käpikud.

Võtsime suuna jõe äärde. Pajutihnikus oli usinalt toimetanud kobras. Siin-seal vedeles puulaaste ja territooriumit tähistasid teravaks ihutud piigid. Jäätunult läikisid tema käigurajad jõkke ja jõest kaldale. 

Lasime end lumel kanda nagu jeesuslapsukestel. Külmaga on külateed meile täiesti ebavajalikud. Siis kondame hoopis mööda heinamaid ja tipme naabrimehe kõige hapramatelgi künnitippudel. Oleme Tobiga talviti kõik ümberkaudsed põllud risti-põiki  läbi käinud. Kuidagi hirmus kutsuvad on need avarad-avarad vaated, kuidagi suureks ja laiaks muutub see muidu pisike küla.

Tõusev päike kukkus kuldama sügavat orgu ja selle põhjas kasvavaid noori kuuski, mände ja hiiglaslikke põllukive. Kõndisime meie vanal heinamaal kui märkasin rebast. Piisavalt kaugel, et Tobi teda esiti tähelegi ei pannud. Oli ilus loom, päikeseläikeline. Sörkis männituka poole, kuid peatus siis meiega täpselt samal joonel. Seisime ja vaatasime kolmekesi tõtt, isegi see rahutu koer. Rebane astus paar ükskõikset sammu edasi, teeseldes, et me teda põrmugi ei häiri ega huvita, aga nääh, uudishimu sai võitu. Istus maha ja vaatas. Istuv metsaloom ei istunud aga kuidagi kodukoerale ja viimane startis kohalt kui ragulkast lastud kivi. Rebane oli tükkmaad kiirem, enamgi veel graatsilisem. Ja läinud ta oligi.


Paar aastat tagasi kohtusime samasugusel talvisel jalutuskäigul põdraga. Suur ja avar heinamaa lõppes tiheda, räbu täis metsaga. Otsisime Tobiga kumbki oma pääsu lageda poole, tema ikka kaugemale ja kaugemale perenaisest. Mu hõike peale pääses valla vali ragin ja nägin pikki jalgu endale läbi rägastiku teed tegemas. Tardusin paigale ja vaatasin hirmu ja aukartusega, kuidas see kuninglik olend minust kümne meetri kauguselt mööda murrab. Sinna ma kivistusingi kuniks Tobi kuskilt mujalt hajameelselt lõhnu ajades lonkis, kogu ilust ilma jäänud.

On õnn olla see maalaps, keda hommikune miinuskraad külma kirega põsele suudleb, keda lähenev kevad juba jaanuari lõpus toast ja endast välja ajab.


Wednesday, 18 January 2017

Võimaluseta varjuda

Foto: Karlova Kohv
Astusin sisse oma lemmikuksest. Sellest lillast seal Tähe ja Kuu ristil. Tellisin tassikese filtrikohvi Hondurase ubadest ja tüki šokolaadikooki granaatõunapärlitega peal. Valisin koha kuumava ahju kõrval. Üks ilus tüdruk triibulises luges paksu raamatut. Ja ilus poiss tumesinises kampsunis mu vastas klõbistas sülearvutiga. 

Veel polnud mu laual ei kohvi ega kooki, ka raamatut ega sülearvutit mitte. Tundsin koheselt puudust näputööst, mis kuskilt põuest välja tõmmata. Riivasin kiire pilguga ukse kõrval olevat riiulit raamatutega, käeulatusest ebamugavalt kõrgel, isegi kikivarvule tõustes. Mõtlesin küsida kritseldmiseks tükikese paberit.. Rahutus kestis minuti või kaks.

Mõtlesin korraga, et miks üksi võõraste keskel olles tekib vajadus varjuda kohvitassi, raamatu, telefoni, paberi-pliiatsi-kustutuskummi taha? Kas ilma varjevahendita olen ma ilmselgelt üksildane, sõbrata, hobita, huvita, tööta? Nõjatusin vastu seina ja lasin sel minna. Seekord siis varjumisteta.

Vaatlesin raamatusse süvenenud tüdrukut, kelle jahtuv cappuccino esimest sõõmu ootas; valgeid lennukeid poisi kampsunil ja vahvat karumõmmikleepsu arvuti kaanel. Värvilisi kohvipakke riiulil, poolikut puukorvi ahju ees, laepalgist välja turritavaid roostes ja kõveraid naelu, arvutul hulgal; pudenevat krohvi, tühja messingküünlajalga. Kuulasin teraselt muusikat, raamatulehtede keeramise sahinat ja kohvitassidega kõlistamist köögipoolel.

Üks teine ilus tüdruk tõi lauda mu kohvi ja koogi. Valasin, võtsin tassikese pihkudesse ja hingasin iga oma väiksemagi keharakuga hõrku aroomi. 
Naeratasin varjamatult.
Alati hea Tartu.

Tuesday, 10 January 2017

Oti ja Sokikese kuusepuu


Aasta viimasel päeval ärkas Ott Sokikesest varem. Sättis korda voodi, tõi tuppa puud ja tegi pliidi alla tule. Soojamüüri ääres asemel paksu villase teki all magav Sokike ringutas end mõnust, kui müür tasapisi palavaks läks. Ajas seejärel ennastki püsti, tõmbas jalga oma triibulised põlvikud ja tõttas kööki.

"Tere hommikust, Ott! Kas täna toome lõpuks kuuse?"
"Tere hommikust, Sokike! Joome kõigepealt kakaod."
Jänes sättis end istuma tugitooli ja karupoiss Ott tõi nii talle kui endale suure kruusitäie kuuma kakaod. Kuusk oleks võinud juba ammu toas olla, kuid jõulud veedeti üheskoos Oti vanaema juures ning jõulupuud pühadeks üksi koju jätta polnud kummalgi südant. Vana-aasta õhtul polnud ilma piduehtes kuuseta aga õiget pühade mekki. Pealegi otsustati ühiselt, et täna toodud puu võib lausa märtsini elutuba ehtida.

Kakao joodud, tõmbas Ott jalga villased sokid. Kuklasse said tiritud tuttmütsid ja kolm korda ümber kaela ulatus kummagi sõbra sall. Sokikesel oli veider komme kanda Oti vanaema kootud pikkadest triibulistest sokkidest korraga ainult üht – kord paremas, kord vasakus jalas. Teine sokk kulus kõiksugu muude asjatoimetuste jaoks. Täna näiteks suskas jänespoiss sellesse mõned piparkoogid ja saiaviilud metsa kaasa võtmiseks. Piparkoogid endale nosimiseks ja sai tihastele pühadeks.

Õues oli karge talveilm. Lumi krudises jalgade all, päike säras madalal metsa kohal. Ott võttis kuurist väikese kollase varrega kirve ja üheskoos võeti suund üle heinamaa noore kuusiku suunas. Juba paari minuti möödudes palus Sokike, et Ott ta kukile tõstaks.
„Lumi on nii sügav ja mina nii pisike. Ja su turjalt näeks ma juba siitmaalt õige kuuse kätte!“
„No hea küll. Kui see lumi ikka tõesti nii sügav on,“ muheles Ott ja upitas Sokikese oma turjale. Jänesepoiss lasi heameelest kohe laulujupi lahti, ajas käe sügavale triibusokki ja tõmbas välja piparkoogi.
„Ott! Suu lahti!“
Ott ajas suu pärani. Sokike tabas piparkoogiga küll Oti koonu, küll otsaesist, ajas oma nihelemisega Otil mütsi silmadele, aga maiust karule hammaste vahele ei saanud. Ott torises natuke, lükkas mütsi silmilt ja pani oma käpaga piparkoogi õigesse kohta. Sokike ainult itsitas ja krõbistas ise juba kolmandat piparkoogisüdant.

„Suund paremale!“ hõikas äkki Sokike, nii et Ott võpatas. „Eieieie! Tsipake vasakule! Seis!“ Ott tardus paigale, ninaots napilt vastu puutüve ja suunas pilgu mööda kuusepuud üles latva välja.
„Sokike, see on küll tore puu, aga kolm korda kõrgem kui meie maja katus. See ei lähe kohe mitte.“
Meelt heitmata hüppas Sokike sõbra seljast tuisuvalli ja liugles Oti jalgade ette. Koos sumbati läbi lume väiksemate puude poole.
„Näe, näe! See seal!“ Sokike oli paari hüppega uue väljavalitu ees. Kõrguselt oli kuuseke paras, välimuselt ilus kahar. Okste vahelt paistis väike linnupesa. „Tead, Ott. Selle puu jätame ikka lindudele.“ Sokike ajas käe sügavale moonakotti, otsis sellest välja saiaviilud ja asetas need linnupessa.

Kukerpallitades maandus Sokike uue iluduse juures ja jooksis ringiratast ümber puu hinnangut andes. Ott tuli rahuliku sammuga järgi ega suutnud kuidagi jänesega tempos püsida. Kolme, nelja, viie puu juures tegi Sokike haake, mõõtis õiget kõrgust kuuskedega selgu vastamisi ajades. Lõpuks jõudis otsusele.
„Vaata, Ott, kui kõrge ja sihvakas latv! Ilus, tihe kasukas! Võtame selle!“
Ott astus ligi, noogutas rahulolevalt ja raius kuusepuu paari löögiga jalalt.
„Tead, ma kannan ise. Ikkagi minu valitud puu!“

Noorendikust välja jõudes oli Sokike üpris väsinud. Lohistas kuuske koheval lumel enda järel ja tegi piparkoogipeatusi. Suu täis, pudistas ta Otile: „Ma otsin sulle ka miskit hamba alla, kanna seni ise!“
Ott peatus kuuse kaenlasse võtmiseks ja hops! oli Sokike ühes kuusega ta turjal. Karupoiss ei saanud esialgu vembust arugi. Sokike aga lõkerdas naerda, küpsisepuru peaaegu kurku tõmmates ja ulatas Otile viimase piparkoogi.

Koju jõudnud, oli puhanud Sokike kärme kuuske tuppa viima ja keset elamist sättima. Sahvrist tõi ta korvitäie punapõskseid õunu ja peotäie kuuseküünlaid. Köögikapile kaussi olid jäänud veel mõned kaunistatud piparkoogid, millest muist kuuse otsa, enamus Sokikesele põske kadusid. Kuni Sokike kuuse kaunistamisega ametis, tegi Ott veel teist korda tule pliidi alla ja tõstis pliidile poti kakaoga.


„Ei tea, mis me latva panna võiks?“ Sokike vahtis suu ammuli lakke, ise põrandal pikutades. Ott astus lähemale, ulatas Sokikesele kruusi kakaoga ja muigas kavalalt. „Kuhu su sokk sai?“ Jänes tõi esikust soki, millest Ott piparkoogipuru põrandale saputas ja taburetile ronides punarohelise jalavarju latva ajas. Nüüd oli mõlemal sõbral nägu naerul ja sealsamas kuuse all kaltsuvaibal istusid nad õhtuni jutuvadinal magusat jooki rüübates ja pidurüüs seltsilist imetledes.

Monday, 2 January 2017

"Pole sind suutnud kahe AASTAGA sporti armastama panna!"

Nii ta mulle kirjutas.  Kohutavalt keeruline on mul tänases mittekõnelises suhtluses aru saada, millise intonatsiooniga ta seda oma peas esitas. Kipun arvama, et mitte just väga armastusväärselt.

Ja ma mõtlesin selle peale eile hästi pikalt. Mina ja sport.

Mina ja kehalise kasvatuse tunnid. Kõige suurema ärevuse ja ebamugavuse põhjustajad esimesest klassist gümnaasiumi lõputunnini. Ma olen täiesti veendunud, et mul puudus väiksena igasugune kasvupinnas spordipisikuga nakatumiseks. Maal elamine iseenesest oleks justkui eeldus vastupidiseks. Jõe ääres väänduvatel remmelgatel ronimine, kelgumägi kiviviske kaugusel, metsad, põllud, heinamaad. Kuid see oli vanade üksiknaiste küla. Nende juures oli tore käia jalgu kõlgutamas, kuulamas ikka ja jälle samu lugusid, kuid tagaajamisest või pallimängudest ei saanud juttugi olla. Hea küll, paar üksikut vanameest oli ka ja perekond purejakoertega. Sellest viimasest hoidsime nii kaugele, et ega ma päris hästi ei teagi, kes seal veel peale koerte elasid. Siis oli veel lehmi ja pulle, sigu, lambaid, kanu, parte, hanesid. Rästikuid ka. Rohkelt jõe ääres ja kraavides.

Ei olnud külas omaealisi, ei teadnud me esimesse klassi astudes ka  rahvastepallist ega kummikeksust ja millegipärast polnud meil eales olnud suusapaari. Polnud sattunud palliplatsile ega võtma mõõtu kiiruses, kauguses, kõrguses. Olime ambitsioonideta spordisüütud looduslapsed. Koolis aga said osakeseks argipäevadest viimased kohad jooksuvõistlustel, lõputuna tunduvad ootamised viimaste seas võistkondadesse jagamisel  ning halenaljakad situatsioonid nagu väikevenna otsmiku ja klassiõe hammaste kohtumine palliviskealal.

Täiskasvanuks saamise suuri boonuseid on alaline vabastus kehalisest kasvatusest! Täiskasvanuks olemine tähendab teadlikku valikut hoida kõrvale ebamugavust ja kohmetust tekitavatest olukordadest. See tähendab vabadust leida omaenda kirg ja kutsumus.

Minu füüsiline aktiivsus väljendub töös. Kevadest sügiseni on mu päevad sisustatud kaevamise, kastmise, kitkumise, korjamisega. Talvel seevastu on tarvis end elus ja soojas hoida. Tassida tuppa vesi ja puud, kütta ja küpsetada. Teha meele ärksana hoidmiseks käsitööd. Siin on minu armastus.

Vastuseks Sulle, K. Vaatame koos hoopis väärtfilmi!

Sunday, 1 January 2017

Uuel aastal arutu

Foto: Designinspiration

Sa muidu teadsid, et rumeenlased ei söö vana-aasta viimasel päeval kanaliha?
Me ka emaga ei teadnud. Mitte enne seda telefonikõnet Svenile eile pärastlõunal, et nad oma tulekust kaks tundi ette teada annaks. Täpselt niikaua, kui võtab aega tolle kahekilose sulelise küpsemine, mille ma käe otsas koos kahe paki piimaga Väike-Maarjast koju tassisin, silmad-kõrvad külma tuult täis. Järgnes kiire ja paaniline plaanide ümberseadmine ning kell viis virutas Sven, äsja jope nakki visanud, lõhefilee pannile. Ja  siis et MIKS nad ei söö? Vat seepärast, et nad terve järgneva aasta ei jookses kana kombel sinna-tänna, pea laiali otsas. Kala siis väidetavalt ujub sirgjooneliselt sihini.

Ma nägin küll, kuidas Silvia Svenile koiba ette tõstes sõrmi lakkus, olles silmapilk valmis oma rahvuslikule ebausule sülitama ja hambad koiba lööma, kuid teda hoidis tagasi isa hoiatav pilk ja Sveni sõbralik nöökimine. Meie kolmekesi - ema, Sven ja mina - kallasime oma mahlased kanapalad rammusa kastmega üle ja olime valmis arututena ka tuleva aasta ringi siblima.

Vana rumeenlane on muhe. Juba jõuludest saati meelitab ta mind tagasi Cluj'i. Nüüdseks on minu külaskäigust nende juurde üle kolme aasta. Küll lubas ta eile mu meeleheaks kogu aeg süüa valmistada, viia mind balletti ja operetti ning käis välja isegi plaani Tobi kaasa võtta, kuigi ta meie koera hirmsasti pelgab. Silvia istus kuuse juures, süles pisike hõbekarda kiskuv Olivia ja purtsatas ikka ja jälle isa jutu peale naerma. Isa rumeeniakeelse jutu tõlkis ta meile inglise keelde ning mina Sveniga kordamööda saime emale ema keeles üle rääkida. Sinna vahele seletas Olivia ainult temale endale arusaadavas keeles. Kujutasime siis ette, et kuna ei mul ega isa Ioanil pole eriti raha lennupiletite ostmiseks, peaksime ilmselt minema Tobi seljas ratsa.

Külalised tagasi Rakverre kupatatud, lõbustasin end härra Huuga, kes õpetas mulle tulevikuks väikese võlutriki. "Kui oled õnnetu, mine puu alla seisma, sule silmad, loe kolmeni, pista sõrmed kõrwadesse ja ütle: "Nõiawõim on minemas, rõõmud jälle tulemas", sellega on asi korras." Nii et palun mind mitte tülitada, kui ma oma paha tujuga kuskil pargiservas, näpud kõrvas, veidrusi pobisen.

Linnas hää, maal paremb.