Tuesday 10 January 2017

Oti ja Sokikese kuusepuu


Aasta viimasel päeval ärkas Ott Sokikesest varem. Sättis korda voodi, tõi tuppa puud ja tegi pliidi alla tule. Soojamüüri ääres asemel paksu villase teki all magav Sokike ringutas end mõnust, kui müür tasapisi palavaks läks. Ajas seejärel ennastki püsti, tõmbas jalga oma triibulised põlvikud ja tõttas kööki.

"Tere hommikust, Ott! Kas täna toome lõpuks kuuse?"
"Tere hommikust, Sokike! Joome kõigepealt kakaod."
Jänes sättis end istuma tugitooli ja karupoiss Ott tõi nii talle kui endale suure kruusitäie kuuma kakaod. Kuusk oleks võinud juba ammu toas olla, kuid jõulud veedeti üheskoos Oti vanaema juures ning jõulupuud pühadeks üksi koju jätta polnud kummalgi südant. Vana-aasta õhtul polnud ilma piduehtes kuuseta aga õiget pühade mekki. Pealegi otsustati ühiselt, et täna toodud puu võib lausa märtsini elutuba ehtida.

Kakao joodud, tõmbas Ott jalga villased sokid. Kuklasse said tiritud tuttmütsid ja kolm korda ümber kaela ulatus kummagi sõbra sall. Sokikesel oli veider komme kanda Oti vanaema kootud pikkadest triibulistest sokkidest korraga ainult üht – kord paremas, kord vasakus jalas. Teine sokk kulus kõiksugu muude asjatoimetuste jaoks. Täna näiteks suskas jänespoiss sellesse mõned piparkoogid ja saiaviilud metsa kaasa võtmiseks. Piparkoogid endale nosimiseks ja sai tihastele pühadeks.

Õues oli karge talveilm. Lumi krudises jalgade all, päike säras madalal metsa kohal. Ott võttis kuurist väikese kollase varrega kirve ja üheskoos võeti suund üle heinamaa noore kuusiku suunas. Juba paari minuti möödudes palus Sokike, et Ott ta kukile tõstaks.
„Lumi on nii sügav ja mina nii pisike. Ja su turjalt näeks ma juba siitmaalt õige kuuse kätte!“
„No hea küll. Kui see lumi ikka tõesti nii sügav on,“ muheles Ott ja upitas Sokikese oma turjale. Jänesepoiss lasi heameelest kohe laulujupi lahti, ajas käe sügavale triibusokki ja tõmbas välja piparkoogi.
„Ott! Suu lahti!“
Ott ajas suu pärani. Sokike tabas piparkoogiga küll Oti koonu, küll otsaesist, ajas oma nihelemisega Otil mütsi silmadele, aga maiust karule hammaste vahele ei saanud. Ott torises natuke, lükkas mütsi silmilt ja pani oma käpaga piparkoogi õigesse kohta. Sokike ainult itsitas ja krõbistas ise juba kolmandat piparkoogisüdant.

„Suund paremale!“ hõikas äkki Sokike, nii et Ott võpatas. „Eieieie! Tsipake vasakule! Seis!“ Ott tardus paigale, ninaots napilt vastu puutüve ja suunas pilgu mööda kuusepuud üles latva välja.
„Sokike, see on küll tore puu, aga kolm korda kõrgem kui meie maja katus. See ei lähe kohe mitte.“
Meelt heitmata hüppas Sokike sõbra seljast tuisuvalli ja liugles Oti jalgade ette. Koos sumbati läbi lume väiksemate puude poole.
„Näe, näe! See seal!“ Sokike oli paari hüppega uue väljavalitu ees. Kõrguselt oli kuuseke paras, välimuselt ilus kahar. Okste vahelt paistis väike linnupesa. „Tead, Ott. Selle puu jätame ikka lindudele.“ Sokike ajas käe sügavale moonakotti, otsis sellest välja saiaviilud ja asetas need linnupessa.

Kukerpallitades maandus Sokike uue iluduse juures ja jooksis ringiratast ümber puu hinnangut andes. Ott tuli rahuliku sammuga järgi ega suutnud kuidagi jänesega tempos püsida. Kolme, nelja, viie puu juures tegi Sokike haake, mõõtis õiget kõrgust kuuskedega selgu vastamisi ajades. Lõpuks jõudis otsusele.
„Vaata, Ott, kui kõrge ja sihvakas latv! Ilus, tihe kasukas! Võtame selle!“
Ott astus ligi, noogutas rahulolevalt ja raius kuusepuu paari löögiga jalalt.
„Tead, ma kannan ise. Ikkagi minu valitud puu!“

Noorendikust välja jõudes oli Sokike üpris väsinud. Lohistas kuuske koheval lumel enda järel ja tegi piparkoogipeatusi. Suu täis, pudistas ta Otile: „Ma otsin sulle ka miskit hamba alla, kanna seni ise!“
Ott peatus kuuse kaenlasse võtmiseks ja hops! oli Sokike ühes kuusega ta turjal. Karupoiss ei saanud esialgu vembust arugi. Sokike aga lõkerdas naerda, küpsisepuru peaaegu kurku tõmmates ja ulatas Otile viimase piparkoogi.

Koju jõudnud, oli puhanud Sokike kärme kuuske tuppa viima ja keset elamist sättima. Sahvrist tõi ta korvitäie punapõskseid õunu ja peotäie kuuseküünlaid. Köögikapile kaussi olid jäänud veel mõned kaunistatud piparkoogid, millest muist kuuse otsa, enamus Sokikesele põske kadusid. Kuni Sokike kuuse kaunistamisega ametis, tegi Ott veel teist korda tule pliidi alla ja tõstis pliidile poti kakaoga.


„Ei tea, mis me latva panna võiks?“ Sokike vahtis suu ammuli lakke, ise põrandal pikutades. Ott astus lähemale, ulatas Sokikesele kruusi kakaoga ja muigas kavalalt. „Kuhu su sokk sai?“ Jänes tõi esikust soki, millest Ott piparkoogipuru põrandale saputas ja taburetile ronides punarohelise jalavarju latva ajas. Nüüd oli mõlemal sõbral nägu naerul ja sealsamas kuuse all kaltsuvaibal istusid nad õhtuni jutuvadinal magusat jooki rüübates ja pidurüüs seltsilist imetledes.

No comments :

Post a Comment