Aasta viimasel päeval ärkas Ott
Sokikesest varem. Sättis korda voodi, tõi tuppa puud ja tegi pliidi alla tule.
Soojamüüri ääres asemel paksu villase teki all magav Sokike ringutas end
mõnust, kui müür tasapisi palavaks läks. Ajas seejärel ennastki püsti, tõmbas
jalga oma triibulised põlvikud ja tõttas kööki.
"Tere hommikust, Ott! Kas täna
toome lõpuks kuuse?"
"Tere hommikust, Sokike! Joome
kõigepealt kakaod."
Jänes sättis end istuma tugitooli
ja karupoiss Ott tõi nii talle kui endale suure kruusitäie kuuma kakaod. Kuusk
oleks võinud juba ammu toas olla, kuid jõulud veedeti üheskoos Oti vanaema
juures ning jõulupuud pühadeks üksi koju jätta polnud kummalgi südant.
Vana-aasta õhtul polnud ilma piduehtes kuuseta aga õiget pühade mekki. Pealegi
otsustati ühiselt, et täna toodud puu võib lausa märtsini elutuba ehtida.
Kakao joodud, tõmbas Ott jalga
villased sokid. Kuklasse said tiritud tuttmütsid ja kolm korda ümber kaela
ulatus kummagi sõbra sall. Sokikesel oli veider komme kanda Oti vanaema kootud
pikkadest triibulistest sokkidest korraga ainult üht – kord paremas, kord
vasakus jalas. Teine sokk kulus kõiksugu muude asjatoimetuste jaoks. Täna
näiteks suskas jänespoiss sellesse mõned piparkoogid ja saiaviilud metsa kaasa
võtmiseks. Piparkoogid endale nosimiseks ja sai tihastele pühadeks.
Õues oli karge talveilm. Lumi
krudises jalgade all, päike säras madalal metsa kohal. Ott võttis kuurist väikese
kollase varrega kirve ja üheskoos võeti suund üle heinamaa noore kuusiku
suunas. Juba paari minuti möödudes palus Sokike, et Ott ta kukile tõstaks.
„Lumi on nii sügav ja mina nii
pisike. Ja su turjalt näeks ma juba siitmaalt õige kuuse kätte!“
„No hea küll. Kui see lumi ikka
tõesti nii sügav on,“ muheles Ott ja upitas Sokikese oma turjale. Jänesepoiss
lasi heameelest kohe laulujupi lahti, ajas käe sügavale triibusokki ja tõmbas
välja piparkoogi.
„Ott! Suu lahti!“
Ott ajas suu pärani. Sokike tabas
piparkoogiga küll Oti koonu, küll otsaesist, ajas oma nihelemisega Otil mütsi
silmadele, aga maiust karule hammaste vahele ei saanud. Ott torises natuke,
lükkas mütsi silmilt ja pani oma käpaga piparkoogi õigesse kohta. Sokike ainult
itsitas ja krõbistas ise juba kolmandat piparkoogisüdant.
„Suund paremale!“ hõikas äkki
Sokike, nii et Ott võpatas. „Eieieie! Tsipake vasakule! Seis!“ Ott tardus
paigale, ninaots napilt vastu puutüve ja suunas pilgu mööda kuusepuud üles
latva välja.
„Sokike, see on küll tore puu,
aga kolm korda kõrgem kui meie maja katus. See ei lähe kohe mitte.“
Meelt heitmata hüppas Sokike
sõbra seljast tuisuvalli ja liugles Oti jalgade ette. Koos sumbati läbi lume väiksemate
puude poole.
„Näe, näe! See seal!“ Sokike oli
paari hüppega uue väljavalitu ees. Kõrguselt oli kuuseke paras, välimuselt ilus
kahar. Okste vahelt paistis väike linnupesa. „Tead, Ott. Selle puu jätame ikka
lindudele.“ Sokike ajas käe sügavale moonakotti, otsis sellest välja saiaviilud
ja asetas need linnupessa.
Kukerpallitades maandus Sokike
uue iluduse juures ja jooksis ringiratast ümber puu hinnangut andes. Ott tuli
rahuliku sammuga järgi ega suutnud kuidagi jänesega tempos püsida. Kolme,
nelja, viie puu juures tegi Sokike haake, mõõtis õiget kõrgust kuuskedega selgu
vastamisi ajades. Lõpuks jõudis otsusele.
„Vaata, Ott, kui kõrge ja
sihvakas latv! Ilus, tihe kasukas! Võtame selle!“
Ott astus ligi, noogutas
rahulolevalt ja raius kuusepuu paari löögiga jalalt.
„Tead, ma kannan ise. Ikkagi minu
valitud puu!“
Noorendikust välja jõudes oli
Sokike üpris väsinud. Lohistas kuuske koheval lumel enda järel ja tegi piparkoogipeatusi.
Suu täis, pudistas ta Otile: „Ma otsin sulle ka miskit hamba alla, kanna seni
ise!“
Ott peatus kuuse kaenlasse
võtmiseks ja hops! oli Sokike ühes kuusega ta turjal. Karupoiss ei saanud
esialgu vembust arugi. Sokike aga lõkerdas naerda, küpsisepuru peaaegu kurku
tõmmates ja ulatas Otile viimase piparkoogi.
Koju jõudnud, oli puhanud Sokike
kärme kuuske tuppa viima ja keset elamist sättima. Sahvrist tõi ta korvitäie
punapõskseid õunu ja peotäie kuuseküünlaid. Köögikapile kaussi olid jäänud veel
mõned kaunistatud piparkoogid, millest muist kuuse otsa, enamus Sokikesele
põske kadusid. Kuni Sokike kuuse kaunistamisega ametis, tegi Ott veel teist korda
tule pliidi alla ja tõstis pliidile poti kakaoga.
„Ei tea, mis me latva panna
võiks?“ Sokike vahtis suu ammuli lakke, ise põrandal pikutades. Ott astus
lähemale, ulatas Sokikesele kruusi kakaoga ja muigas kavalalt. „Kuhu su sokk
sai?“ Jänes tõi esikust soki, millest Ott piparkoogipuru põrandale saputas ja
taburetile ronides punarohelise jalavarju latva ajas. Nüüd oli mõlemal sõbral
nägu naerul ja sealsamas kuuse all kaltsuvaibal istusid nad õhtuni jutuvadinal
magusat jooki rüübates ja pidurüüs seltsilist imetledes.
No comments :
Post a Comment