Sunday 1 January 2017

Uuel aastal arutu

Foto: Designinspiration

Sa muidu teadsid, et rumeenlased ei söö vana-aasta viimasel päeval kanaliha?
Me ka emaga ei teadnud. Mitte enne seda telefonikõnet Svenile eile pärastlõunal, et nad oma tulekust kaks tundi ette teada annaks. Täpselt niikaua, kui võtab aega tolle kahekilose sulelise küpsemine, mille ma käe otsas koos kahe paki piimaga Väike-Maarjast koju tassisin, silmad-kõrvad külma tuult täis. Järgnes kiire ja paaniline plaanide ümberseadmine ning kell viis virutas Sven, äsja jope nakki visanud, lõhefilee pannile. Ja  siis et MIKS nad ei söö? Vat seepärast, et nad terve järgneva aasta ei jookses kana kombel sinna-tänna, pea laiali otsas. Kala siis väidetavalt ujub sirgjooneliselt sihini.

Ma nägin küll, kuidas Silvia Svenile koiba ette tõstes sõrmi lakkus, olles silmapilk valmis oma rahvuslikule ebausule sülitama ja hambad koiba lööma, kuid teda hoidis tagasi isa hoiatav pilk ja Sveni sõbralik nöökimine. Meie kolmekesi - ema, Sven ja mina - kallasime oma mahlased kanapalad rammusa kastmega üle ja olime valmis arututena ka tuleva aasta ringi siblima.

Vana rumeenlane on muhe. Juba jõuludest saati meelitab ta mind tagasi Cluj'i. Nüüdseks on minu külaskäigust nende juurde üle kolme aasta. Küll lubas ta eile mu meeleheaks kogu aeg süüa valmistada, viia mind balletti ja operetti ning käis välja isegi plaani Tobi kaasa võtta, kuigi ta meie koera hirmsasti pelgab. Silvia istus kuuse juures, süles pisike hõbekarda kiskuv Olivia ja purtsatas ikka ja jälle isa jutu peale naerma. Isa rumeeniakeelse jutu tõlkis ta meile inglise keelde ning mina Sveniga kordamööda saime emale ema keeles üle rääkida. Sinna vahele seletas Olivia ainult temale endale arusaadavas keeles. Kujutasime siis ette, et kuna ei mul ega isa Ioanil pole eriti raha lennupiletite ostmiseks, peaksime ilmselt minema Tobi seljas ratsa.

Külalised tagasi Rakverre kupatatud, lõbustasin end härra Huuga, kes õpetas mulle tulevikuks väikese võlutriki. "Kui oled õnnetu, mine puu alla seisma, sule silmad, loe kolmeni, pista sõrmed kõrwadesse ja ütle: "Nõiawõim on minemas, rõõmud jälle tulemas", sellega on asi korras." Nii et palun mind mitte tülitada, kui ma oma paha tujuga kuskil pargiservas, näpud kõrvas, veidrusi pobisen.

Linnas hää, maal paremb.

No comments :

Post a Comment