Wednesday 25 January 2017

Vägi ajab välja


Kui päikesetõusu alles aimata võis, ei suutnud mind enam miski toas hoida. Tobi kaotas aru nagu alati, kui keegi jopet selga ajab. Töökinnastel on talle eriti innustav mõju. Nende nägemine paneb ta hüppama, kargama, köögi libedal linoleumil tasakaalu kaotama. Ta kiunub ja kilkab ning nakitseb sind kärsitult hammastega tagumikust. Täna läks lihtsamalt - kõigest käpikud.

Võtsime suuna jõe äärde. Pajutihnikus oli usinalt toimetanud kobras. Siin-seal vedeles puulaaste ja territooriumit tähistasid teravaks ihutud piigid. Jäätunult läikisid tema käigurajad jõkke ja jõest kaldale. 

Lasime end lumel kanda nagu jeesuslapsukestel. Külmaga on külateed meile täiesti ebavajalikud. Siis kondame hoopis mööda heinamaid ja tipme naabrimehe kõige hapramatelgi künnitippudel. Oleme Tobiga talviti kõik ümberkaudsed põllud risti-põiki  läbi käinud. Kuidagi hirmus kutsuvad on need avarad-avarad vaated, kuidagi suureks ja laiaks muutub see muidu pisike küla.

Tõusev päike kukkus kuldama sügavat orgu ja selle põhjas kasvavaid noori kuuski, mände ja hiiglaslikke põllukive. Kõndisime meie vanal heinamaal kui märkasin rebast. Piisavalt kaugel, et Tobi teda esiti tähelegi ei pannud. Oli ilus loom, päikeseläikeline. Sörkis männituka poole, kuid peatus siis meiega täpselt samal joonel. Seisime ja vaatasime kolmekesi tõtt, isegi see rahutu koer. Rebane astus paar ükskõikset sammu edasi, teeseldes, et me teda põrmugi ei häiri ega huvita, aga nääh, uudishimu sai võitu. Istus maha ja vaatas. Istuv metsaloom ei istunud aga kuidagi kodukoerale ja viimane startis kohalt kui ragulkast lastud kivi. Rebane oli tükkmaad kiirem, enamgi veel graatsilisem. Ja läinud ta oligi.


Paar aastat tagasi kohtusime samasugusel talvisel jalutuskäigul põdraga. Suur ja avar heinamaa lõppes tiheda, räbu täis metsaga. Otsisime Tobiga kumbki oma pääsu lageda poole, tema ikka kaugemale ja kaugemale perenaisest. Mu hõike peale pääses valla vali ragin ja nägin pikki jalgu endale läbi rägastiku teed tegemas. Tardusin paigale ja vaatasin hirmu ja aukartusega, kuidas see kuninglik olend minust kümne meetri kauguselt mööda murrab. Sinna ma kivistusingi kuniks Tobi kuskilt mujalt hajameelselt lõhnu ajades lonkis, kogu ilust ilma jäänud.

On õnn olla see maalaps, keda hommikune miinuskraad külma kirega põsele suudleb, keda lähenev kevad juba jaanuari lõpus toast ja endast välja ajab.


2 comments :

  1. Kena ja mõnus meeleolu. Eriti pani kujutlust püüdma - "päikeseläikeline rebane" ja see lõpp: "On õnn olla see maalaps, keda hommikune miinuskraad külma kirega põsele suudleb, keda lähenev kevad juba jaanuari lõpus toast ja endast välja ajab." Aga oli kõik kokku ka üks mõnus uitamine. Kirjuta ikka.

    ReplyDelete