Wednesday 18 January 2017

Võimaluseta varjuda

Foto: Karlova Kohv
Astusin sisse oma lemmikuksest. Sellest lillast seal Tähe ja Kuu ristil. Tellisin tassikese filtrikohvi Hondurase ubadest ja tüki šokolaadikooki granaatõunapärlitega peal. Valisin koha kuumava ahju kõrval. Üks ilus tüdruk triibulises luges paksu raamatut. Ja ilus poiss tumesinises kampsunis mu vastas klõbistas sülearvutiga. 

Veel polnud mu laual ei kohvi ega kooki, ka raamatut ega sülearvutit mitte. Tundsin koheselt puudust näputööst, mis kuskilt põuest välja tõmmata. Riivasin kiire pilguga ukse kõrval olevat riiulit raamatutega, käeulatusest ebamugavalt kõrgel, isegi kikivarvule tõustes. Mõtlesin küsida kritseldmiseks tükikese paberit.. Rahutus kestis minuti või kaks.

Mõtlesin korraga, et miks üksi võõraste keskel olles tekib vajadus varjuda kohvitassi, raamatu, telefoni, paberi-pliiatsi-kustutuskummi taha? Kas ilma varjevahendita olen ma ilmselgelt üksildane, sõbrata, hobita, huvita, tööta? Nõjatusin vastu seina ja lasin sel minna. Seekord siis varjumisteta.

Vaatlesin raamatusse süvenenud tüdrukut, kelle jahtuv cappuccino esimest sõõmu ootas; valgeid lennukeid poisi kampsunil ja vahvat karumõmmikleepsu arvuti kaanel. Värvilisi kohvipakke riiulil, poolikut puukorvi ahju ees, laepalgist välja turritavaid roostes ja kõveraid naelu, arvutul hulgal; pudenevat krohvi, tühja messingküünlajalga. Kuulasin teraselt muusikat, raamatulehtede keeramise sahinat ja kohvitassidega kõlistamist köögipoolel.

Üks teine ilus tüdruk tõi lauda mu kohvi ja koogi. Valasin, võtsin tassikese pihkudesse ja hingasin iga oma väiksemagi keharakuga hõrku aroomi. 
Naeratasin varjamatult.
Alati hea Tartu.

No comments :

Post a Comment