Vaadake üle!
Katu roosatriibulised:
Pireti heledad beeživiirulised:
Kaja päikesekuldsed:
Vaadake üle!
Katu roosatriibulised:
Pireti heledad beeživiirulised:
Kaja päikesekuldsed:
Teine kõne tundmatult numbrilt oli kolleeg Eve, kes kiitis, et oli Täpilises kindaid proovinud ja et nii soojad olid, et ta sooviks omale ka. Need olid kohe ema võlupaberkotist võtta, musta-valgetriibulised. Puhkesid ka õide nagu tavaks saanud, tänasest lumetormist jõudu kogunud.
Olge soojas!
Ja mina olen selle metsa haldjast ristiema:) Eelmisel aastal turgatas mulle mõte pähe: kui õige lõikaks kangast välja kuusekujulise tüki, lausa kolm, ja õmbleks need külgepidi kokku, topiks vatiini täis ja riputaks sellele 24 riidest kotikest, selliseid, mida saab nööridega kokku tõmmata, et uudishimulik põnn ei saaks liiga lihtsalt aimu, mida salapärane numbriga paun endas peidab.
Sel aastal hakkasin juba varakult asjaga pihta. Käisin Tartus kangapoes ja varusin endale pisut mulineed, õmblusniiti ja vatiini. Kui esimene rohelisest puuvillasest riidest pontsakas kuusk valmis sai, tegin tööl kohe kolleeg Piretiga juttu, kas tema oleks huvitatud sellise soetamisest oma lastelastele. Ta tellis suurima rõõmuga lausa kaks.
Pireti pontsud
Tööd oli parasjagu: vabadel päevadel hommikuti diivanil koos seebikordustega mulineega kuupäevade tikkimine, teistel hommikutel köögilaua taga istudes maiusekukrute õmblemine; tundide kaupa mitu ja mitu korda lõike joonistamine kokkuliimitud ajalehepaberile, kangast kuuskede väljalõikamine, kokkutraageldamine, masinaga õmblemine, vatiiniga täistoppimine, et iga viimnegi oks ikka uhkelt püsti hoiaks; hilja õhtul peale tööd kukrute kinnitamine kuusele; kuuskede tippudesse tähtede õmblemine ja helmeste-hõbeniidiga kaunistamine. Jürigi leidis tänu mu lunimisele paaril korral teekonna Abakhani, et tuua juurde vatiini või otsalõppenud organza paela.
Täpilisse Tuppa tegin ka kolm kuuske. Need said naturaalvalgest linasest, eri suuruses, kahel punased, ühel rohelised kommikukrud. Varajasest ettevalmistusest hoolimata jäin pisut ajahätta ja kuna soovisin need hiljemalt eelmiseks neljapäevaks müüki viia, alustasin tõsisemat tööd kolmapäeva hommikul. Masin vurises järjepanu ja töö sujus justnagu üheinimese minitehases: kõikidele kotikestele sai õmmeldud järjest tunnelid, siis küljed kokku, paelad sisse, paela servad küünlaleegis kõrvetatud ja valmistoodang virna. Õmblesin terve hommiku, päeva ja öö, hommikul kell pool neli tikkisin veel viimaseid kuupäevi, otsisin kokku kõik paelajäägid, kinnitasin kuuskedele kukrud külge ja tegin valmis tiputähekesed.
Vahepeal omandasin juba oskuse masinaga vuristamises käsi põsakil, mis minusugusele, õmblemisega mitte väga sinapeal olevale, on ikka väga suur tunnustus. Varahomikul pidasin öötööle vahet ja tegin tule pliidi alla, puuriidas nägin juba helerohelisi tulukesi:) Töö sai valmis järgmisel hommikul kümne paiku, viisin poisid kaenlas õue ja tegin paar pilti. Siis toppisime nad juba autosse ja sõitsime Rakverre.
Maiale igatahes väga meeldisid, noh et kiiksuga.
Järgmisel aastal teen vildist, kui lambad leian, idee juba peas kahiseb nagu keev vesi!
Ahjaa, kampsunkleit! Teate, mõned asjad ja tegevused muutuvad tasapisi kinnisideelisteks: kuidas mingit eset pildistada, millistes tingimustes ja milliste aksessuaaridega. Alles nüüd leidsin kleidile sobiva vöö ja on üks väga spetsiifiline paik, kus seda kleiti eksponeerida. Võtab aega. Aga tuleb:)
Kolmapäeva hommikul tööl olles läksin kohviku ette fuajeesse Täpilisse Tuppa ja ütlesin täpilisele Elenile imelises lapiseelikus, et täna pakutakse meil pavlovat. Ta sattus sellest loomulikult vaimustusse, sest eelnevalt oli ta juba nädalaid hiilimas ja lunimas käinud, et millal ometi! Ja siis lisasin veel nagu muuseas, et homme toon kindaid müüki, tervelt neli paari. Elen pisut iroonitses, niimoodi meeldivalt, sest nagu ma vist teile juba mainisin, ootavad nad Maiaga juba kevadest saati minult mingit noosi. Ja ma aina luban!
Kolmapäeva õhtul andsime terve perega projektile viimast lihvi: mina tikkisin roosadele käpikutele kirsse, sidusin uhkeid lehve igale paarile, Jüri lõikas papitükke siltide jaoks ( paberinuga on järjekordne tööriist, mis minus pisut hirmu tekitab), ajasime emaga veel kahele viimasele ekstrapaarile otsi sisse ja siis pakkisin meie kullakesed erilise hoolega paberkotti. Kokku sai kuus paari.
Järgmisel hommikul ootasin suure elevusega, millal Täpilises Toas tuli põlema pannakse ja Elen on kaupade väljapanekuga enam-vähem lõpetanud. Loomulikult oli selleks ajaks minul jälle rohkem tööd, aga esimesel võimalusel jooksin, kott näpus käsitööpoekesesse.
"Elen, ma pidasin oma sõna!"
..?..
"Kindad! Ma tõin kuus paari!"
Lõime käed, sõlmisime lepingu, väga uhke oli! Ja kui ma pärast oma kindaid pildistama läksin, olin lausa jahmunud, kui hästi need eksponeeritud olid: valgeks võõbatud redelil pidulikult rippumas, täiesti ise ja omaette! Olgu neil edu.
Alustan nüüd oma kampsunkleidi teise varruka kudumisega, saaks juba ometi valmis!
Ma olen alati unistanud sellest, et oleksin varajase ärkamisega ja mul oleks tundide kaupa aega hommikuid nautida. Nagu mu ema. Talle ei valmista mingisugust raskust hommikul kell neli tõusta, köögis kududa, kassi ja koeraga jageleda ja kohvi juua. Ja siis veel mõneks ajaks voodisse pikali heita. Kui vaja võib ta kell pool kolm Svenile võileivad ja kohvi valmis teha ning ta üles ajada ja tööle saata. Nagu täna hommikul. Kuulsin, kuidas ema äratuskella peale ärkas ja köögis toimetama hakkas. Üritasin uuesti uinuda, kuid ei õnnestunud. Ronisin voodist välja, tõmbasin hommikumantli selga ja läksin ka kööki. Ema ja Sven vaatasid mind kui poolearulist, kui ma endale kohvi keetma hakkasin.
03:30 Sven sõitis tööle, ema läks magama. Ja mina, lõpetanud just kruusitäie koorekohvi joomise, ei saanud kindlasti veel und. Tippisin vaikselt magamistuppa, et mitte Jüri üles ajada ja otsisin välja oma poolelioleva kampsunkleidi. Jah, ma tean, alustasin sellega juba ammu, aga vahepeal ei olnud tahtmist teda kätte võtta. Seljatükk sai juba varem valmis, nüüd jätkasin esitükiga.
Ahh, kui tore oli seal istuda, soojas köögis, keras ema tugitoolis! Tobi nohises teises toas magada, Käpik keeras end tühja puukorvi kringliks ja krabistas aeg-ajalt ringutades ajalehtedega. Kell tiksus ja vana maja naksus mõnusas poolunes.
Toredad mõtted tulid pähe. See, kuidas kleidile varrukaid kududa, kindlasti nuppudega! Ja et mantlile võiks kirsse tikkida...1,2,3, kaks vasakpidist.. selliseid mesiseid ja magusaid, rohelisi sätendavaid lehti vahele. Et esmaspäeval lähen Jüriga hommikul Tartusse kaasa, hakkame sõitma siis kui on veel pime. Kui väga mulle meeldib hommikuti pimedas kuhugi kaugele sõita ja midagi toredat ette võtta! Tartus lähen kindlasti kangapoodi pudinaid varuma, mida kõike mul oma vahvate ideede teostamiseks vaja läheb, aga enne kui pood avatakse, lähen üksinda Werneri kohvikusse ja maiustan ...kaheksa parempidi, kuus pahempidi, ei, neli pahempidi, ahjaa, ja õhtul tulen rongiga koju, millal see veel viimati juhtus! Kui ma Tartus koolis käima hakkasin, oli mul paar esimest aastat kombeks rongis näoga vastassuunas istuda, sest enamasti istuti ikka sõidusuunas. Istusin ja jälgisin inimesi ning tundsin sellest meeletut rõõmu.
Kudumine läks vuhinal, juba oli vaja jälle tasa hiilides tuppa minna ja lõnga juurde tuua. Nii mõnusalt pime oli õues. Kujutasin ette, et õues on käre külm ja maas paks lumi.
04:30 keetsin omale teise kohvi ja tegin paar juustuleiba, teeb ikka väga näljaseks nii intensiivne käsi- ja mõttetöö! Ja kindlasti võtan ennast lõpuks kätte ja katsun järgmisel nädalal viia Täpilisse Tuppa paar paari kindaid. Ning lõpuks ka mõned kaardid. Jaa, musta ja punase ja valgega, natuke kreemikat, kindlasti kohvitass mõnele peale meisterdada!
Lõng pehme, roheline, varraste klõbin, Käpiku ajas see korraks ärevile, käis, vaatas, nühkis end vastu mind, aga süli oli kleiti ja hommikumantlit täis, ronis jälle puukorvi.
07:00 ärkas ema. Keetsin talle kohvi ja tegin tugitooli vabaks ning kolisin ise pliidi ette madalale vildist padjaga pingile. Jutustasime ja kudusime. Ta andis mulle võrratult hea idee kleidi krae jaoks ja rääkis kuidas lõngast nööpe teha.
07:45 tegin Jürile võileibu ja kohvi, ajasin ta kaheksaks üles.
09:50 Meie salajane elu - võrratu, võrratu noortesari
10.45 viimane silmus esitükile.
Tuleks neid ometi veel! Mittetahtlikke ülesärkamisi varahommikuti, iseolemisi ja isetegemisi, sülemite viisi käsitööd...
Varsti näeb ehk kampsunkleiti kah!