Pilvise pühapäevahommiku need kõige paremad

Tegin täna hommikul pannkooke. Minu kauakavatsetud idüllilise plaani kohaselt pidi muidugi olema ilus päikesepaisteline kevadhommik ja terve pere koos laua taga, aga võta näpust: Sven läks juba kella neljast varahommikul tööle ja Jüri magab siiani oma Saksamaa reisi välja. Ning nagu tellitud, ei ole päikesest kippu ega kõppu ja sajab vihma. Aga mis sellest! Mina olin hoogu täis ja segasin taigna valmis, panin kamajahu ka  (Sven, oleks ta kodus olnud, ütelnuks nagu eilsegi lõunasöögi kohta, et näeb tervislik välja), tegin jälle šokolaadiliblikaid ja segasin kokku kohupiimatäidise banaanide ja riivitud apelsinikoorega. Oma koogile pillasin peale ka sügavkülma näpistatud kuremarju. Tulid väga mõnusad!

Minu muudest tegemistest sedapalju, et sain loetud põneva lasteraamatu ja peale seda oli terve päev tunne, justkui oleks ise Tartu botaanikaaiast varandust välja kaevamas käinud. Sall, mida ma koon, on jõudnud viimase tokini, nii et järgisel nädalal loodan valmis saada, kuigi mul on sellega veel väikesed vigurid plaanis. Aga sellest siis, kui on õige aeg.

Ühel vaba päeva hommikul pikutasin voodis ja plaanisin hakata üles tõusma. Siis aga ründasid mu aju võrratud plaanid oma käsitegevuse vallas ja otsustasin sisse seada pisikese taskuteatmiku kõikide heade ideede ülestähendusteks, mis niiviisi suvalistel hetkedel pähe kargavad, kuna olen täheldanud ka nende äkilist peast väljakargamist ja hiljem on neid keeruline üles leida. Aga praegu pole ma sellega rohkem tegelenud.

Kui veel toredatest juhtumistest pajatada, siis avastasin paar päeva tagasi, et meie kasvuhoone on nüüd lõplikult raskele sulalumele alla vandunud ja küürutab õnnetult, ribid sees. Iseenesest on ju kurb, kuid võtsin koheselt ühendust sel hetkel Tartus viibinud Sveniga ja küsisin õhinal, kas nüüd on õige aeg uue, suurema kasvuhoone ehitamiseks. Oleme seda juba ammu plaaninud, eriti mina. Sven vastas muidugi, et ta ei tahagi minuga rääkida, kui ta ainult selliseid masendavaid uudiseid kuuleb (see käis siis vana kasvuhoone hukkumise kohta) aga juba paar minutit hiljem saatis ta mulle lingi kärgpolükarbonaadi kohta, millest võiks uue tomatimaja ehitada. Juhhei! Kui meil kunagi lumi ära sulab ja muude pakiliste ehitamiste kõrvalt leitakse tõesti  aega uue kasvuhoone meisterdamiseks, viin teid kõikide pisiasjadega kurssi!

Seniks aga toredat lumesulaaega!

Kinnituseks Erlele: ma olen tegev!

Kuna Erle nii innukalt kommenteerima hakkas, ei saa mina ka talle alla jääda. Tegelen praegu ühe mohäärsalli kudumisega ja kuna selle valmimine võtab veel aega (kinkimiseks on mul teda vaja aprilli keskpaigaks), on töö alles pooleli.

Laenutasin Tartust Linnaraamatukogust L.Reimanni Pitsilised koekirjad ja käisin lõngapoes sobiva valge mohääri ostul. Samasse linnaskäiku jäid ka matkapoe ja militaarkaupluse külastused, sest vaja oli leida soome kelk ja pläsku. Soome kelk jäi leidmata.

Täna hommikul aga alustasin päikesevalguses voodis pikutades vastsoetatud lastekriminulli lugemist. Tegemist on siis Mika Keräneni teise Supilinna krimkaga Peidetud hõbedane aardelaegas. Millised põnevad juhtumised käsikäes kõikide äratundmisrõõmu pakkuvate Supilinna kirjeldustega! Suured tänud sõpradele, kes aasta eest mulle sama autori Varastatud oranži jalgratta kinkisid (suurtähe mittekasutamine tekitaks vist parasjagu nalja..) . Kui tore on tõdeda, et lapsemeelsus pole mitte kuhugi kadunud! 

Siin siis pildid minu uuest kudumisest, loodetavasti tuleb sünnipäevalapsele kena kingitus.

 

Kui raamat loetud ja sall valmis, kuulete taas mu nokerdustest!

Cadou pentru Silvia*

 Väikevend Sven sõitis laupäeval Rumeeniasse. Pruudile külla. Päris ehtsale rumeenlannale, kellel nimeks Silvia. Ja Sven lunis juba ammu (tegelikult ta ei luni peaaegu kunagi, ka seekord mitte, pigem nagu vihjas emale..) , et saaks Silviale kindad kinkida. 

Ja kui ema esimese paari valmis sai, tunnistas ta lõpuks endale, et need ei mahu Silviale kätte. Niisiis kudus ta veel ühed kindad ja siis veel ühed, Silvia emale, ja veel ühed, isale. Ema kindad said punased ja isale rahvuslikud  sini-must-valged.

Mina aga otsustasin Sveni reisikotti ühe karbitäie omavalmistatud kookoskommi kaasa pakkida. Reedel, kui olin hilja õhtul kinnastele veel viimased pisted teinud, asusin neid valmistama ja maandusin voodis alles varahommikul.

Kommide retsepti leidsin kunagi nami- namist ja mõningate mugandustega olen neid mitmedki korrad kingitusteks valmistanud. Kuna köögitööd on ka käsitööd ja mu töökaaslastel, kes hiljuti maitse suhu said, asja vastu huvi tekkis, panen retsepti ka siinkohal kirja:

            Kookoskommid 

50 g võid

1 dl suhkrut

1 pakk 35% koort

200 g kookoshelbeid

250 g tumedat šokolaadi

peotäis sarapuupähkleid

Või ja suhkru panen koos rõõsa koorega potti ja tulele, kus lasen neil 4-5 minutit podiseda. Tõstan poti tulelt ja segan hulka kookoshelbed. Seejärel määrin segu küpsetuspaberiga kaetud plaadile umbes kahe sentimeetri paksuselt ja viin jahedasse.

Sel korral otsustasin kommide sisse peita ka metspähklid. Röstisin neid eelnevalt ahjus ja hõõrusin rätikuga kestad maha. Kui kommitäidis oli piisavalt tahenenud, jagasin selle noaga ruudukesteks ja vormisin käte vahel pallikesteks ning suskasin pähkli sisse. Edasi jäi üle vaid kommid sulašokolaadiga katta (kasutan selleks tavaliselt kahte lusikat) ja küpsetuspaberile tahenema jätta. Sellest kogusest sai kokku  nelikümmend kolm kommi ja pisike kaapekakk.

Silvia maiustused plaanisin kaunistada valgest šokolaadist viguritega, kuigi ma polnud varem neid kunagi teha proovinud. Aga kui esimesed südamekesed olid kiletuutust juba välja nokerdatud, läksin nõnda hoogu, et terve parv lilli ja liblikaid lendles järgmisel päeval ema küpsetatud tordile. 

  

Järgmisel hommikul sikutasin Jüri varrukatpidi õue fotosessioonile, et kindatrio enne lennukile minekut jäädvustatud saaks.  Sel korral läks teekond pesunöörideni lihtsamalt, sest sula oli teinud oma töö.

      

  * Kingitus Silviale (rumeenia k.)