Tartu ja täitmata lubadused

Sellest, mis sai Tartus, kuhu ma lubasin esmaspäeval minna, aga läksin teisipäeval...

Werner varahommikul. Mul tass kohvi ja Brita kook näpus, kutsus üks pisut kõõrdis ja muidu kummalise välimuse-olemisega vanem mees, samuti kohv näpus, mind enda lauda. Ja miks ka mitte, mõtlesin.
Rääkis kurgikasvatusest. Sellest, kuidas ta mõtles kunagi oma niisama seisev maatükk midagi kasulikku tegema panna. Kaevas 2 kord 5 meetrise lapi üles, ehitas sellele katsekasvuhoone, kasvatas taimed, istutas maha, väetas omatehtud bioloogilise väetisega nõgestest, kuivkäimla kompostist ja veest ning jäi ootama. Ja kus tulid kurgid! Tumerohelised, krõmpsuvad ja mahlased ning suured kui jurakad! Selgitas kasvuhooneefekti, rääkis soojuspadjast, õigest luukide kinni-lahti tegemise süsteemist; mina kuulasin ja imestasin, mõtlesin, et kust tema küll teab, et unistan oma suurest kasvuhoonest. Ega ta teadnudki, või ikka teadis...

Seda imestamist oli veel küllaga:miks muutuvad head inimesed kurjaks, kuidas alkohol pea segi ajab ja segi pea näitab, millest sa tehtud oled; kuidas sümbolite abil ennast kuuldavaks ja nähtavaks teha, ühineda omasugustega ja jätta endast jälg; kuidas inimeste üle on kontroll ja salaluure, et kõik on riigile teada, kuidas rahva ette visatakse värvilisi herneid, ja kuidas korjatakse punaseid või kollaseid herneid, mõistmata, et kõik on ikkagi ükssama hernes! Uskumatu, saate aru, uskumatu!
Ja selliseid kohtumisi leiab aset ainult ja ainult Tartus! Mul on siiras heameel, et ma jälle veendusin - Tartu on lihtsalt imeline!


Genialistide klubi pärastlõunal. Sidruniga tee nõukaaegses rohelises tassis teistsugusest serviisist alustaldrikuga. Peale minu oli kohvikus veel üks noormees ja üks neiu, eraldi ja sülearvutitega. Istusin pisikesse lauda akna all ja võtsin kotist valge lõnga ja heegelnõela, hakkasin heegeldama lilli käpikutele. Rahvast hakkas rohkem liikuma, tulid noored koolist, tellisid võileibu ja mängisid kõrvalsaalis, vist lauajalgpalli kui ma ei eksi. Suurde lauda minu ligi tuli kolmene seltskond minust nooremaid, poiss ja kaks tüdrukut. Rääkisid väga tähtsaid asju mingi ürituse või festivali korraldamisest, kohvikupidamisest kuskil ülikoolis. Üks mees luges pikalt ajalehte, kolmene seltskond toredaid noormehi naersid kõva häälega ja lürpisid kõrvitsapüreesuppi. Oli tohutult vahva olla lihtsalt heegeldaja ja imetleda, kui toredad on inimesed.

Kolmapäeva hommikul tööl olles läksin kohviku ette fuajeesse Täpilisse Tuppa ja ütlesin täpilisele Elenile imelises lapiseelikus, et täna pakutakse meil pavlovat. Ta sattus sellest loomulikult vaimustusse, sest eelnevalt oli ta juba nädalaid hiilimas ja lunimas käinud, et millal ometi! Ja siis lisasin veel nagu muuseas, et homme toon kindaid müüki, tervelt neli paari. Elen pisut iroonitses, niimoodi meeldivalt, sest nagu ma vist teile juba mainisin, ootavad nad Maiaga juba kevadest saati minult mingit noosi. Ja ma aina luban!

Kolmapäeva õhtul andsime terve perega projektile viimast lihvi: mina tikkisin roosadele käpikutele kirsse, sidusin uhkeid lehve igale paarile, Jüri lõikas papitükke siltide jaoks ( paberinuga on järjekordne tööriist, mis minus pisut hirmu tekitab), ajasime emaga veel kahele viimasele ekstrapaarile otsi sisse ja siis pakkisin meie kullakesed erilise hoolega paberkotti. Kokku sai kuus paari.

Järgmisel hommikul ootasin suure elevusega, millal Täpilises Toas tuli põlema pannakse ja Elen on kaupade väljapanekuga enam-vähem lõpetanud. Loomulikult oli selleks ajaks minul jälle rohkem tööd, aga esimesel võimalusel jooksin, kott näpus käsitööpoekesesse.

"Elen, ma pidasin oma sõna!"
..?..
"Kindad! Ma tõin kuus paari!"

Lõime käed, sõlmisime lepingu, väga uhke oli! Ja kui ma pärast oma kindaid pildistama läksin, olin lausa jahmunud, kui hästi need eksponeeritud olid: valgeks võõbatud redelil pidulikult rippumas, täiesti ise ja omaette! Olgu neil edu.

Alustan nüüd oma kampsunkleidi teise varruka kudumisega, saaks juba ometi valmis!

Ideaalne hommik kahe kohvi ja kudumisvarrastega

Ma olen alati unistanud sellest, et oleksin varajase ärkamisega ja mul oleks tundide kaupa aega hommikuid nautida. Nagu mu ema. Talle ei valmista mingisugust raskust hommikul kell neli tõusta, köögis kududa, kassi ja koeraga jageleda ja kohvi juua. Ja siis veel mõneks ajaks voodisse pikali heita. Kui vaja võib ta kell pool kolm Svenile võileivad ja kohvi valmis teha ning ta üles ajada ja tööle saata. Nagu täna hommikul. Kuulsin, kuidas ema äratuskella peale ärkas ja köögis toimetama hakkas. Üritasin uuesti uinuda, kuid ei õnnestunud. Ronisin voodist välja, tõmbasin hommikumantli selga ja läksin ka kööki. Ema ja Sven vaatasid mind kui poolearulist, kui ma endale kohvi keetma hakkasin.

03:30 Sven sõitis tööle, ema läks magama. Ja mina, lõpetanud just kruusitäie koorekohvi joomise, ei saanud kindlasti veel und. Tippisin vaikselt magamistuppa, et mitte Jüri üles ajada ja otsisin välja oma poolelioleva kampsunkleidi. Jah, ma tean, alustasin sellega juba ammu, aga vahepeal ei olnud tahtmist teda kätte võtta. Seljatükk sai juba varem valmis, nüüd jätkasin esitükiga.
Ahh, kui tore oli seal istuda, soojas köögis, keras ema tugitoolis! Tobi nohises teises toas magada, Käpik keeras end tühja puukorvi kringliks ja krabistas aeg-ajalt ringutades ajalehtedega. Kell tiksus ja vana maja naksus mõnusas poolunes.

Toredad mõtted tulid pähe. See, kuidas kleidile varrukaid kududa, kindlasti nuppudega! Ja et mantlile võiks kirsse tikkida...1,2,3, kaks vasakpidist.. selliseid mesiseid ja magusaid, rohelisi sätendavaid lehti vahele. Et esmaspäeval lähen Jüriga hommikul Tartusse kaasa, hakkame sõitma siis kui on veel pime. Kui väga mulle meeldib hommikuti pimedas kuhugi kaugele sõita ja midagi toredat ette võtta! Tartus lähen kindlasti kangapoodi pudinaid varuma, mida kõike mul oma vahvate ideede teostamiseks vaja läheb, aga enne kui pood avatakse, lähen üksinda Werneri kohvikusse ja maiustan ...kaheksa parempidi, kuus pahempidi, ei, neli pahempidi, ahjaa, ja õhtul tulen rongiga koju, millal see veel viimati juhtus! Kui ma Tartus koolis käima hakkasin, oli mul paar esimest aastat kombeks rongis näoga vastassuunas istuda, sest enamasti istuti ikka sõidusuunas. Istusin ja jälgisin inimesi ning tundsin sellest meeletut rõõmu.

Kudumine läks vuhinal, juba oli vaja jälle tasa hiilides tuppa minna ja lõnga juurde tuua. Nii mõnusalt pime oli õues. Kujutasin ette, et õues on käre külm ja maas paks lumi.

04:30 keetsin omale teise kohvi ja tegin paar juustuleiba, teeb ikka väga näljaseks nii intensiivne käsi- ja mõttetöö! Ja kindlasti võtan ennast lõpuks kätte ja katsun järgmisel nädalal viia Täpilisse Tuppa paar paari kindaid. Ning lõpuks ka mõned kaardid. Jaa, musta ja punase ja valgega, natuke kreemikat, kindlasti kohvitass mõnele peale meisterdada!

Lõng pehme, roheline, varraste klõbin, Käpiku ajas see korraks ärevile, käis, vaatas, nühkis end vastu mind, aga süli oli kleiti ja hommikumantlit täis, ronis jälle puukorvi.

07:00 ärkas ema. Keetsin talle kohvi ja tegin tugitooli vabaks ning kolisin ise pliidi ette madalale vildist padjaga pingile. Jutustasime ja kudusime. Ta andis mulle võrratult hea idee kleidi krae jaoks ja rääkis kuidas lõngast nööpe teha.

07:45 tegin Jürile võileibu ja kohvi, ajasin ta kaheksaks üles.
09:50 Meie salajane elu - võrratu, võrratu noortesari
10.45 viimane silmus esitükile.

Tuleks neid ometi veel! Mittetahtlikke ülesärkamisi varahommikuti, iseolemisi ja isetegemisi, sülemite viisi käsitööd...

Varsti näeb ehk kampsunkleiti kah!