Tartu ja täitmata lubadused

Sellest, mis sai Tartus, kuhu ma lubasin esmaspäeval minna, aga läksin teisipäeval...

Werner varahommikul. Mul tass kohvi ja Brita kook näpus, kutsus üks pisut kõõrdis ja muidu kummalise välimuse-olemisega vanem mees, samuti kohv näpus, mind enda lauda. Ja miks ka mitte, mõtlesin.
Rääkis kurgikasvatusest. Sellest, kuidas ta mõtles kunagi oma niisama seisev maatükk midagi kasulikku tegema panna. Kaevas 2 kord 5 meetrise lapi üles, ehitas sellele katsekasvuhoone, kasvatas taimed, istutas maha, väetas omatehtud bioloogilise väetisega nõgestest, kuivkäimla kompostist ja veest ning jäi ootama. Ja kus tulid kurgid! Tumerohelised, krõmpsuvad ja mahlased ning suured kui jurakad! Selgitas kasvuhooneefekti, rääkis soojuspadjast, õigest luukide kinni-lahti tegemise süsteemist; mina kuulasin ja imestasin, mõtlesin, et kust tema küll teab, et unistan oma suurest kasvuhoonest. Ega ta teadnudki, või ikka teadis...

Seda imestamist oli veel küllaga:miks muutuvad head inimesed kurjaks, kuidas alkohol pea segi ajab ja segi pea näitab, millest sa tehtud oled; kuidas sümbolite abil ennast kuuldavaks ja nähtavaks teha, ühineda omasugustega ja jätta endast jälg; kuidas inimeste üle on kontroll ja salaluure, et kõik on riigile teada, kuidas rahva ette visatakse värvilisi herneid, ja kuidas korjatakse punaseid või kollaseid herneid, mõistmata, et kõik on ikkagi ükssama hernes! Uskumatu, saate aru, uskumatu!
Ja selliseid kohtumisi leiab aset ainult ja ainult Tartus! Mul on siiras heameel, et ma jälle veendusin - Tartu on lihtsalt imeline!


Genialistide klubi pärastlõunal. Sidruniga tee nõukaaegses rohelises tassis teistsugusest serviisist alustaldrikuga. Peale minu oli kohvikus veel üks noormees ja üks neiu, eraldi ja sülearvutitega. Istusin pisikesse lauda akna all ja võtsin kotist valge lõnga ja heegelnõela, hakkasin heegeldama lilli käpikutele. Rahvast hakkas rohkem liikuma, tulid noored koolist, tellisid võileibu ja mängisid kõrvalsaalis, vist lauajalgpalli kui ma ei eksi. Suurde lauda minu ligi tuli kolmene seltskond minust nooremaid, poiss ja kaks tüdrukut. Rääkisid väga tähtsaid asju mingi ürituse või festivali korraldamisest, kohvikupidamisest kuskil ülikoolis. Üks mees luges pikalt ajalehte, kolmene seltskond toredaid noormehi naersid kõva häälega ja lürpisid kõrvitsapüreesuppi. Oli tohutult vahva olla lihtsalt heegeldaja ja imetleda, kui toredad on inimesed.

Kolmapäeva hommikul tööl olles läksin kohviku ette fuajeesse Täpilisse Tuppa ja ütlesin täpilisele Elenile imelises lapiseelikus, et täna pakutakse meil pavlovat. Ta sattus sellest loomulikult vaimustusse, sest eelnevalt oli ta juba nädalaid hiilimas ja lunimas käinud, et millal ometi! Ja siis lisasin veel nagu muuseas, et homme toon kindaid müüki, tervelt neli paari. Elen pisut iroonitses, niimoodi meeldivalt, sest nagu ma vist teile juba mainisin, ootavad nad Maiaga juba kevadest saati minult mingit noosi. Ja ma aina luban!

Kolmapäeva õhtul andsime terve perega projektile viimast lihvi: mina tikkisin roosadele käpikutele kirsse, sidusin uhkeid lehve igale paarile, Jüri lõikas papitükke siltide jaoks ( paberinuga on järjekordne tööriist, mis minus pisut hirmu tekitab), ajasime emaga veel kahele viimasele ekstrapaarile otsi sisse ja siis pakkisin meie kullakesed erilise hoolega paberkotti. Kokku sai kuus paari.

Järgmisel hommikul ootasin suure elevusega, millal Täpilises Toas tuli põlema pannakse ja Elen on kaupade väljapanekuga enam-vähem lõpetanud. Loomulikult oli selleks ajaks minul jälle rohkem tööd, aga esimesel võimalusel jooksin, kott näpus käsitööpoekesesse.

"Elen, ma pidasin oma sõna!"
..?..
"Kindad! Ma tõin kuus paari!"

Lõime käed, sõlmisime lepingu, väga uhke oli! Ja kui ma pärast oma kindaid pildistama läksin, olin lausa jahmunud, kui hästi need eksponeeritud olid: valgeks võõbatud redelil pidulikult rippumas, täiesti ise ja omaette! Olgu neil edu.

Alustan nüüd oma kampsunkleidi teise varruka kudumisega, saaks juba ometi valmis!