Ja mina olen selle metsa haldjast ristiema:) Eelmisel aastal turgatas mulle mõte pähe: kui õige lõikaks kangast välja kuusekujulise tüki, lausa kolm, ja õmbleks need külgepidi kokku, topiks vatiini täis ja riputaks sellele 24 riidest kotikest, selliseid, mida saab nööridega kokku tõmmata, et uudishimulik põnn ei saaks liiga lihtsalt aimu, mida salapärane numbriga paun endas peidab.
Sel aastal hakkasin juba varakult asjaga pihta. Käisin Tartus kangapoes ja varusin endale pisut mulineed, õmblusniiti ja vatiini. Kui esimene rohelisest puuvillasest riidest pontsakas kuusk valmis sai, tegin tööl kohe kolleeg Piretiga juttu, kas tema oleks huvitatud sellise soetamisest oma lastelastele. Ta tellis suurima rõõmuga lausa kaks.
Pireti pontsud
Tööd oli parasjagu: vabadel päevadel hommikuti diivanil koos seebikordustega mulineega kuupäevade tikkimine, teistel hommikutel köögilaua taga istudes maiusekukrute õmblemine; tundide kaupa mitu ja mitu korda lõike joonistamine kokkuliimitud ajalehepaberile, kangast kuuskede väljalõikamine, kokkutraageldamine, masinaga õmblemine, vatiiniga täistoppimine, et iga viimnegi oks ikka uhkelt püsti hoiaks; hilja õhtul peale tööd kukrute kinnitamine kuusele; kuuskede tippudesse tähtede õmblemine ja helmeste-hõbeniidiga kaunistamine. Jürigi leidis tänu mu lunimisele paaril korral teekonna Abakhani, et tuua juurde vatiini või otsalõppenud organza paela.
Täpilisse Tuppa tegin ka kolm kuuske. Need said naturaalvalgest linasest, eri suuruses, kahel punased, ühel rohelised kommikukrud. Varajasest ettevalmistusest hoolimata jäin pisut ajahätta ja kuna soovisin need hiljemalt eelmiseks neljapäevaks müüki viia, alustasin tõsisemat tööd kolmapäeva hommikul. Masin vurises järjepanu ja töö sujus justnagu üheinimese minitehases: kõikidele kotikestele sai õmmeldud järjest tunnelid, siis küljed kokku, paelad sisse, paela servad küünlaleegis kõrvetatud ja valmistoodang virna. Õmblesin terve hommiku, päeva ja öö, hommikul kell pool neli tikkisin veel viimaseid kuupäevi, otsisin kokku kõik paelajäägid, kinnitasin kuuskedele kukrud külge ja tegin valmis tiputähekesed.
Vahepeal omandasin juba oskuse masinaga vuristamises käsi põsakil, mis minusugusele, õmblemisega mitte väga sinapeal olevale, on ikka väga suur tunnustus. Varahomikul pidasin öötööle vahet ja tegin tule pliidi alla, puuriidas nägin juba helerohelisi tulukesi:) Töö sai valmis järgmisel hommikul kümne paiku, viisin poisid kaenlas õue ja tegin paar pilti. Siis toppisime nad juba autosse ja sõitsime Rakverre.
Maiale igatahes väga meeldisid, noh et kiiksuga.
Järgmisel aastal teen vildist, kui lambad leian, idee juba peas kahiseb nagu keev vesi!
Ahjaa, kampsunkleit! Teate, mõned asjad ja tegevused muutuvad tasapisi kinnisideelisteks: kuidas mingit eset pildistada, millistes tingimustes ja milliste aksessuaaridega. Alles nüüd leidsin kleidile sobiva vöö ja on üks väga spetsiifiline paik, kus seda kleiti eksponeerida. Võtab aega. Aga tuleb:)
Minu palavad õnnitlused nii vahva idee puhul!:) Kui kõrged need kuused muidu tulid? Pildilt ei saa hästi aru.
ReplyDeleteJätka aga samas vaimus, kuid maga ka vahepeal!!:)
PS! Sa oled mul nii tore!
Väiksemad on umbes poole meetri kõrgused, valged said sutsu saledamad ja pisut pikemad ka. Ja nüüd ma lähengi magama:)
ReplyDeletePai oled!
Väga lahedad ja kohe kaugelt saab aru, et Signe tehtud :P
ReplyDeleteTubli oled, ma iga aasta mõtlen ja plaanin ka kotikestega toredat kalendrit õmmelda/meisterdada, kuid kuidagi ei jõua tegudeni. Ja no nii toreda mõtte peale poleks ma ka suutnud tulla.
Niiet kiitus ja pai uhkelt välja teenitud.