Kõik sai jällegi nagu tavaliselt alguse hoopis millestki muust. Sai alguse sellest, et Abakhanist viltimisnõelu otsides sattusin kogemata metallist juukseklambritoorikutele ja pea hakkas kohe tööle. Ostsin neid ühe pihutäie. Teemast etteruttavalt mõni stiilinäide:
Mõne aja möödudes käis meil aga külas üks ilus tüdruk, kes sel reedel põhikooli lõpetab. Meie köögis jäi talle silma minu oaasikardin ning ilusa tüdruku ilus õde ütles, et need oaasililled meenutavad tema õe lõpukleidi tumesiniseid õisi. Sealt jooksis jutt juba sinna, et lubasin kleidiga sobiva juukseklambri meisterdada. Klamber sai valmis ja rahulolev klient soovis sellele lisaks ka rippuvaid kõrvarõngaid. Ohhsapoiss!, mõtlesin. Kõrvarõngaid pole kunagi varem ise teinud! Hakkasin samal õhtul pusima, läks hea mitu tundi, kuni rahuldava tehnika leidsin ja ehted valmis nokerdasin (aga see teema jäägu omaette postitust ootama). Ja kus sain esimesest paarist hoo sisse! Sinised ja roosad, rippuvad ja mitterippuvad, kerajad ja traati punutud, organsasuled tuules värelemas! Valleraa!
No ja siis oli juba iseenesest selge, et need võib Rakverre Pika tänava laadale müügiks ühes võtta. Ja alles nüüd jõuame tikutoosideni!
Mõtlesin, et selliseid pisikesi kõrvarõngapojusid oleks nii hea tikutoosi pakkida. Egas midagi! Pisut peent kullaläikega paberit, jupike heegelniiti, liimi ja vana hea järeleproovitud tehnika!
Teen siinkohal väikese üleskutse oma tühjakssaanud tikutoosid mulle tallele panna, näpud juba kihelevad:)
PS Kõrvarõngad, mis laadal kaubaks ei läinud, rändasid Maia lahkel kutsel Täpilisse Tuppa. Kogu valik Fotoalbumis.
