Vildimõmm, väikevend ja punkhobune

Hea on tagasi olla! Tagasi sügiseses rütmis, tagasi suurel diivanil villakoti ja nõelaga, tagasi siin, kirjutamise juures. 

Ütlesin Jürile ükspäev: "Kas sa Jüri mäletad, kui ma mingi aeg tagasi sulle korduvalt ja korduvalt rääkisin, kuidas ma tunnen, et kohe-kohe hakkab kõik hästi minema, juhtub midagi mõnusat ja paikaloksutavat. Ja tead mis? See on nüüd käes!" Käes koos lahkuva suve ja jahedate õhtutega. Ma võin juba teist korda õhates öelda, et mul on unistuste töökoht ja seekord pole see midagi hooajalist, see on PÄRIS töö ja see meeldib mulle hullupööra! Ning oktoobrist alates asun õppima Räpinas aiandust, mis viib mind suure sammu võrra oma unistusele lähemale (nagu ma kunagi kirjutasin: "...minu unistuste kasvuhoone  tomatite, paprikate, kurkide, ürtide ning pisikese ümmarguse lauakese ja paari tooliga, veinipudeli ja -pokaalidega, natuke õdusat valgust ja pehmed pleedid toolileenil ning öötuul pajuokstes...Nii saab see olema, sest ma tean täpselt, milline!") Nii ja veel suuremalt!

Ja head asjad tulevad koos. Nii sattus üks ütlemata tore naine vaimustusse minu vildiloomadest ja pakkus neile kodu ühes toredas kohas, ühel ülemisel riiulil. Kuniks ma seda riiulit täidan, ma nende kodust veel ei pajata, aga ma olen kindel, et neile hakkab seal väga meeldima! 

Siin esimesed selleaastase villamölluhooaja lapsed:

Väikevend täispikkuses sentimeetrit kaksteist, vanem üheksateist ja pool (pikkust/vanust):)

Sasipea veel "rautamata" ja päitseidki pähe ajamata

Pole nüüd pikka lobisemist, töö ootab, villatöö!

Mängud traadiga

See oli siis, kui me Maiaga Võrumaal ringi sõitsime ja ma küsisin, kas temal pole miskit hüva ideed, kuhu Kärolin saaks Rakveres Väikese Ingli suveturul mu roosipusa keed ja kõrvarõngad riputada. Maia rääkis mulle kohe traadist painutatud puust, millele võiks pitsi ümber mähkida.

Nädal aega enne seda oli maal garaažis mulle pihku jäänud pihutäis poolemeetriseid alumiiniumtraadi juppe, isa poolt korrektselt kokku pakitud. Ja samal ajal, kui Maia jätkas oma ideedelaviini esitamist, tegin mina juba mõttes plaane, kui ideaalselt saaks sellisest traadist kõvera puu voolida ja kuidas ma selle lauajupile kinnitaks. 

Järgmisel hommikul maal ei jõudnud ma veel hommikusöökigi süüa, kui olin juba verandal traadipuuga ametis. Traat allus mu tahtele suurepäraselt ning puu vormus kiiresti. Pitsi kasutamine tundus ülearune, sest mulle meeldis alumiiniumi hõbedane värv ning katse käigus valgesse pitsiribasse mähitud oks nägi teiste uhkemate õdede-vendade seas välja kui muumia. Üllatuslik tagasilöök ootas mind töö lõpufaasis, kui avastasin, et akutrellil on puuri asemel otsas kruvikeeraja ning hoolimata Jüri detailirohkest telefoni teel läbi viidud õppusest EI saanud ma ühte eest ega teist asemele. (Sel korral verandal ma vandusin ja olin pisut kuri.) Tänu taevale, et vanem vend Rainis õhtupoole läbi tuli ja minu alustatud töö lõpule viis, loomulikult mängleva kerguse ja teatava meheliku üleolekuga.

Kärolin aga saavutas suveturul suurepärase tulemuse, rebides ette minu enda eelmise suve kassanumbritest erinevatel laatadel! Aitäh veel kord, kullake!

Suur roheline kurk jookseb mööda Tartut ja kummalised juhtumised Võrumaal

Tänane hommik algas hästi nagu kõik viimased mitu-mitu hommikut. Ja kevadel on hea ärgata ja uni võib pealt ära minna juba pool seitse ja sellest on ainult hea meel! 

Mul oli täna jälle põhjust rõõmustada pakiautomaatide olemasolemise pärast. Nimelt tuli Kärolin mulle vastu ning esindab mind laupäeval Rakveres Väikese Ingli suveturul. Nagu ikka, on tööd viimase minutini, nii ka seekord. Kui osa kaubast sai ta kätte juba paar päeva tagasi, siis viimase minuti roosipusad saatsin täna plekk-karbis teele. Ja on tore! On tõesti tore, kui piisab vaid sellest, et jalutad hommikuse sooja päikese paistel abikaasaga käsikäes viieminutilise teekonna kaugusele, teed mõned puutetundlikud liigutused, kiire kaardimakse ja ongi plekk-karp teises, suuremas plekk-karbis, valmis rännuks Rakverre.

Tartu on armas. Eriti kevadeti. Ja Jüril on tuline õigus, et mulle on kevad pähe löönud! Ja südamesse. Sügavale.

Pole siis imestada, et sammud viisid edasi Jüri töökohani ja peale head-päeva musi otsejoones turule Peipsiääre sibulaid ostma. Küsisin müüjalt selliseid, mis mitu sibulat alla kasvatavad.

"Selliseid meil on, kallis laps! Kas neid suuremaid või väiksemaid?"

"Ma arvan, et vast väiksemaid."

"Mina, kallis laps, soovitaksin neid suuremaid. Nende peale võib kindel olla ning nad annavad palju rohelisi pealseid!"

"Sel juhul ma palun neid suuremaid. Aga natukene, mul palju ruumi pole nende jaoks."

"Suur tänu, kallis laps! Pool kilo sobib?"

"Sobib."

"Suur aitäh, kallis laps, ilusat päeva sulle, kallis laps! Kaks eurot palun. Ja suur, suur tänu, olgu sinu päev rõõmus! Aitäh, kallis laps!"

Jaa, mul hakkas juba meeldivalt piinlik. Pideva naeratuse saatel võtsin oma sibulakoti, andsin raha vastu, jätsin head aega, astusin eemale ja selja tagant kuulsin veel tema sõbralikku, vähese aktsendiga: "Suur aitäh, kallis laps!" See oli üks vahvamaid kogemusi siin.

Aga sibulad...Ma vist pole veel rääkinudki aiamaast. Sellest toredast maalapist salakohas Tartu linnas, mida me jagame Erle ja Taunoga. Ja hoolimata sellest, et Tauno on praegu veel skeptiline ning pelgab maapõuest juurikatesse imbuvat radioaktiivset ainet (mida tõenäoliselt leidub ainult tema enda peas, ettekujutusena muidugi, mitte nüüd kohe päriselt) ning on veendunud, et aiamaa servas laiuvas kuningriigis valitseb salapärane vene rahvusest meesterahvas nimega Mark (ja me keegi pole kindlad härrasmehe heades kavatsustes), kes on maalinud oma nime enda riigi kujuteldavale väravale, et hoolimata sellest kõigest olen ma kindel, et kui Tauno on just sealsamas oma käega tõmmanud maa seest välja esimese redise, millelt varrukaga mulla maha nühib (kui Erle ei vaata) ning, unustades viivuks radioaktiivsuse, sellest pool ära haukab, saab ka tema aru, kuidas meil on vedanud! Meil on seal veel porgandid ja suvikõrvitsad ja peedid ja kaalikad ja ...ja lõkkeplats ja ilus toomingas ning me oleme osakesed toredast kogukonnast. Valleraa selle peale!

                                  
                                       Erle ja Signe on asjalikud, Signe sirutab jalga näiteks

Minu hommikune retk viis mind edasi üle Turu silla, piki Anne kanalit ja järjest ja järjest sai süda õnne täis! Murdsin kõnnitee äärest mõned sirelioksad, jätkasin teekonda piki Emajõge kodu poole. Tegin peas toredaid suveplaane. Ja muide, Võrumaast..

Võrumaa on tore maa ja tänu Maiale, kes on üks ütlemata vahva kaaslane ja mulle suveks väikese tööotsa pakkus, sattusingi reede õhtuks sinna. Imeilusasse suvekoju külalislahkesse perre, kus juhtusin sööma esimest korda elus kevadkogritsat! Supp oli hää- seened ja nõgesed ja sulajuust! Ja sauna sai ja sauna peal toakeses sai magatud kella viieni hommikul. Ja Sänna sai sõidetud ja laadal oldud. Õhtul sai teelt ära eksitud ja võililleistanduses (mida see kohe päris kindlasti oli) fotosessiooni tehtud ja tagasi suvekodusse jõutud ja peenralt värsket sparglit söödud! Teate mis veel, see võlumaa-Võrumaa pani mind jooma õlut! Tänu Maiale on mul nüüd uus suvejook, küll pisikese viguriga, kuid tollest laupäevasest saunast on uks õllejoomisele igatahes paokil:)

  

Võililleistandus  

 

                                                                 Meie pontšikud

Nii ma siis astusin kodu poole ikka selsamasel tänasel hommikul, kuni jõuan Vabadussilla alla ja libistades pilku mööda betooni, loen: Suur roheline kurk jookseb mööda Tartut. Ja see ongi jälle see! See jabur ja lihtne, vaimukas Tartu. Minu Tartu!

Hanna-Liisile

Tore on vahelduseks midagi uut välja mõelda. Sain hiljuti tellimuse kaelakeele, käeketile ja kõrvarõngastele. Ette kirjutati ainult nii palju, et kleit, mida ehted täiendama hakkavad, on kollase ja rohelise kirju ning kuna tellijal on juba komplekt roosipusadest, siis sel korral soovib ta midagi uut. Komplekt sai valmis, klient jäi rahule ning muidugi ei olnud mul vajalikul hetkel fotoaparaati käepärast.

Lähenev Hanna-Liisi sünnipäev oli suurepäraseks põhjenduseks sama teemaga jätkata. Ja kuna õrnale baleriinile sai kingikarpi valge pitsilise servaga pluus poetatud, tundus igati õige selle juurde roosa kee ja kõrvarõngad lisada, punaste marjade ja liblikatega.

Kui sünnipäeva hakul avastas Hanna-Liis, et kõrvarõngaste karpi rohkem küll kõrvarõngaid ei mahu ja ehk pole talle neid enam juurde vaja, siis hiljem oma varandust uude, suuremasse karpi ringi paigutades ohkas ta kergendunult. Mahub ikka küll ja tooge aga juurde!

Siia lõppu tänusõnad ja pikk pai Maarjale, kes on võtnud vaevaks tegeleda tootesiltide ning seekord ka fotode töötlemisega! Sa oled tore!

Palavikuline kevad

Kahel päeval järjest olen kirjutanud sellele postitusele sissejuhatust. Täiendasin ja lihvisin esialgset mustandit, kuni lõpuks taipasin, et olen läinud tahtmatult liiga intiimseks ning ei oska sõnadesse panna mind hiljuti vallanud positiivseid tundeid. Võin öelda vaid üht. Kevad on mind muutnud ühtaegu seikluslikumaks ja igatsevamaks ning ehk pisut isepäisekski. Nagu alati.

Kuna eneseväljendamine kirjas valmistab raskusi, viin teid fotode abil kurssi oma viimaste tegemistega. Jah, olen ehk pisut romantilisel lainel:)

Valged roosipusad ja mesimummud (kee + kõrvarõngad)

Sinised roosipusad kollaste "kalliskividega" (kee + kõrvarõngad)

Paberis

Kevad käes ja kool läbi! Täna said tehtud veel viimased nõelapisted ja kiired joonestamised, lõikumised ja kleepimised. Enne töö algust suutsin Jürile üles loetleda kõik asjad, mida ma vihkan: joonlauad, kolmnurgad, täisnurgad, neljakümne viie kraadised nurgad, joonimine, joonestamine, täisnurka ajamine, sirgelt lõikamine, käärid, liimised sõrmed, voltimine... Kogu selle loetelu peale ütles ta vaid üht: kui sa kõiki neid asju vihkad, siis miks sul neid asju nii palju on ja miks sa nii tihti joonid ja lõikad ja liimid. Nojah, siis polnud mul enam midagi öelda. Lihtsalt sõna "vihkama" on nii... nii südamest tulev ja kõikehaarav! Mind ahistab selline täpsust nõudev töö ja ma olen selles täiesti andetu. Ja ülikoolis viksisin oma joonestusülesanded Annelinna korteri hiiglasuurel aknal läbi klaasi kursavenna tööde pealt maha!

Tegelikult läks tänane paberkotitegu päris hästi ja peale pooletunnist võitlust iseendaga tundsin oma tegemistest juba täit mõnu. Nüüd on õige aeg avaldada tunnustust Maarjale, kes minu ruudulisele paberile kritseldatud ja hämaras toas üles pildistatud karust esindusliku logo vormis! Tubli töö, tütarlaps! Ma lubasin teda tänutäheks terve aasta jooksul kookosbeseedega varustada. Vaatame, kummal enne isu otsa saab, minul küpsetamisest või temal söömisest.

Aga nüüd ongi nii. Vähemalt mõnda aega. Minu vildist lemmikud saavad sokutatud nendesse vahvatesse paberkottidesse, mida ehib logo täpitatud Martast ja vallatust niidirullist, raamitud minu absoluutsesse lemmikusse- kord Jüri kitarrikasti mähkinud unelmasinisesse valgemummulisse pakkepaberisse!

Marta ja mõmmid

Ma ei mäleta, millal ma viimati keetsin endale keset päeva kohvi. Ja ma ei mäleta, millal viimati tundsin nii suurt igatsust kirjutamise järele. Ja kui tore oli istuda kohvitassiga diivanile ja Maarjale helistada. Maarjale on alati hea helistada, sest juba esimesest reipast hüüdest tema poolt on kindel, et Su kõne oli oodatud. Ja ta teab Photoshopist KÕIKE! Aitäh abi eest!

Teie ees on minu järjekordne pesakond vildimõmme. Suurimaga neist tegin algust juba ligi kuu aega tagasi. Mitte et oleksin nüüd siiamaani temaga iga päev tegelenud, kuid töö oli mahukas sellegipoolest. Mõmm, kelle Jüri Martaks ristis, on peanupust varbaotsani tervelt 30 sentimeetrit pikk. Oma väikestele mõmmidele olen siiani silmad pähe teinud pruunist vildist. Seekord aga tundus, et nii suure lemmiku puhul jääb vilt viletsaks, ikka mingi soe säde peab ka silmas olema. Suures mures, et poest ostetud uhiuute silmadega läheb Martast pool võlu kaduma, otsisin välja oma plekist nööbikarbi. Kõhuli põrandal ja näppupidi nööbikarbis tuhlasin oma suures varanduses jupp aega, enne kui sobiva kandidaadi leidsin. Kuna nööpe oli üks, sai teine silm vildist ning nüüd ongi Martal väike vigur küljes.

Lisaks Martale on mul veel kaks pisikest mõmmi ja kolm hobust:)

Peesitamas ehk Maarja sõnade järgi: Metsiku Lääne bandidosed salooni rõdul

Õige magus...

Käsitööpoodides tuleb mul klaashelmeid vaadates ühtelugu tahtmine mõni neist põske pista. No millised värvid, milline läige, karamellist nõretavad... Tõeline kommiparadiis! Kordagi varem pole mulle pähe tulnud, mida toredat neist "kommidest" teha. Hiljuti sain aga ülesandeks roosipusa-kõrvarõngastele samas stiilis kaelakee meisterdada.

(Ma arvan, et ma pole kunagi ühtegi kaelakeed teinud, isegi lapsepõlvest ei tule praegu ette...)

Katsetamise tulemusel töötasin välja täiesti uue ja minunäolise ehte. Esimeste seas sain hakkama ühe kollase ja ühe musta keega, roosipusadele lisaks suured klaaspärlid ja pisut antiikse väljanägemisega kett. Kui need kaks valmisid tellija isiklike soovide ja tahtmiste järgi, siis järgmisega, roosa ja marjapunastes toonides kõrvarõngaste ja kaelakeega sain end täielikult välja elada! Valisin erikujulisi julgete kullatriipudega helmeid ja lükkisin nii roosipusad kui helmed ebakorrapäraselt keti otsa. Sama soojaga sai tehtud lillades ja tumepruunides toonides sünnipäevakingitus Krissule, millest mul veel korralikku fotot pole, kuid loodan selle koos kingisaaja endaga pildile jäädvustada.

Olen igal juhul väga romantilisel lainel ja valmistan ennast juba ette šokolaadiste ja karamelliste ja vaniljekreemiste keede meisterdamiseks:) 200% naiselik, kui lubate kasutada Kristiina sõnu.