Minu jaoks on - antagu andeks, kui
kellelegi liiga peaksin tegema - kõige õigema maiguga see töö, mida sa teed
maal, kodus, enese heaks, mis sõna-sõnalt annab sulle leiba. Töö, mille tasu
pole raha, vaid väärtus, olgu selleks siis puhas rõõm ja rahulolu tulemusest,
toasoe või kõhutäis. Töö, mis võib sind viimse hingetõmbeni ära väsitada, kuid
millest magusamat väsimust ma ei tunne. Töö, mis nuhtluseks või taevatänuks,
maal küll kunagi ei lõppe.
Meie peres polnud kunagi kombeks
lapsi taskuraha eest tööd tegema meelitada nagu kuuldus, et ühe ja teise juures
tehti. Ja olgugi et kohustuslikud ülesanded segasid tihtilugu toredat
mänguaega, oli ka töö tegemises nüansse, mida pikisilmi oodata. Nagu juulis,
kus pikale veninud heinategu sai tasutud lühikese kuid ülipõneva sõiduga isa
veoauto kastis heinte sees tagasi koju ning kummitusliku ööbimisega küünis koos
naabrilaste ja kõrvaharkidega. Ka lihtsast ülesandest küülikuid toita sai mäng,
kui korjasime vennaga aiamaalt näpatud suurte kapsalehtede sisse porgandeid,
õunu, tühjaks söödud hernekaunu ja vaagnad suurima pidulikkusega pikk-kõrvadele
ette kandsime. Muude mulle ja mu nooremale vennale määratud kohustuste hulka
kuulusid ka näiteks lehma „edasi löömine“ kui
tollel keti piires rohi otsa lõppes, peenarde rohimine, marjade
korjamine, pere seltsis heina kaarutamine, mis oli sedasorti suur ettevõtmine,
et kaasa võeti mitu pudelit magusat morssi, võileibu ja puhkamiseks tekkki. Lausa
kahju on, et paljudest linnalastest seesugune töökasvatus kauge kaarega mööda
käib.
Toidu vastu tekib kõige siiram
armastus siis, kui oled selle sisse töö pannud. Ise harinud maa, külvanud
seemne, suvi otsa kastnud, katnud ja kitkunud. See ongi see puhas ja aus toit,
mis kõikjal hinnas. Armastusega tehtud tööst ja puhtast toidust tekib lahkus
oma kasvatatut jagada nagu hiljuti, kui meie küla naised said taas kokku
iganädalasel kauplusbussi ringil. Ema lasi tuua mõlemale neist heldelt
suvikõrvitsat. Tekkis elevus. Ühel käinud aiamaal jänesed lehtpeetidega
maiustamas, teine korjanud vihmaga võidu sibulad talveks ulualla. Üle rõõmsa
jutuvada kostab äkki müüja paluv hääl: „Kallis laps, kas sul mulle pole tuua?“
Muidugi on! Jagamine on rõõm mõlemale. Süües kasvab isu, kasvab armastus.