Thursday 1 September 2016

Armastus töö, armastus toidu vastu


Ma ei käinud veel kooliski, kui naabri-Ellen mu oma hoovist käekõrvale võttis, minuga meie aiamaale jalutas ja näitas, kuidas rohida porgandipeenart. Ema oli pikad päevad tööl. Lahkus varavalges, tuli koju laste kantseldamiseks ning loomatalituseks ja läinud ta jälle oligi. Porgandite eest ei hoolitsenud keegi ning need võitlesid oma koha eest maltsade ja vesiheinaga. „Kujuta ette, kui väga sa sellega ema rõõmustad,“ innustas mind naabritädi.

Minu jaoks on - antagu andeks, kui kellelegi liiga peaksin tegema - kõige õigema maiguga see töö, mida sa teed maal, kodus, enese heaks, mis sõna-sõnalt annab sulle leiba. Töö, mille tasu pole raha, vaid väärtus, olgu selleks siis puhas rõõm ja rahulolu tulemusest, toasoe või kõhutäis. Töö, mis võib sind viimse hingetõmbeni ära väsitada, kuid millest magusamat väsimust ma ei tunne. Töö, mis nuhtluseks või taevatänuks, maal küll kunagi ei lõppe.

Meie peres polnud kunagi kombeks lapsi taskuraha eest tööd tegema meelitada nagu kuuldus, et ühe ja teise juures tehti. Ja olgugi et kohustuslikud ülesanded segasid tihtilugu toredat mänguaega, oli ka töö tegemises nüansse, mida pikisilmi oodata. Nagu juulis, kus pikale veninud heinategu sai tasutud lühikese kuid ülipõneva sõiduga isa veoauto kastis heinte sees tagasi koju ning kummitusliku ööbimisega küünis koos naabrilaste ja kõrvaharkidega. Ka lihtsast ülesandest küülikuid toita sai mäng, kui korjasime vennaga aiamaalt näpatud suurte kapsalehtede sisse porgandeid, õunu, tühjaks söödud hernekaunu ja vaagnad suurima pidulikkusega pikk-kõrvadele ette kandsime. Muude mulle ja mu nooremale vennale määratud kohustuste hulka kuulusid ka näiteks lehma „edasi löömine“ kui  tollel keti piires rohi otsa lõppes, peenarde rohimine, marjade korjamine, pere seltsis heina kaarutamine, mis oli sedasorti suur ettevõtmine, et kaasa võeti mitu pudelit magusat morssi, võileibu ja puhkamiseks tekkki. Lausa kahju on, et paljudest linnalastest seesugune töökasvatus kauge kaarega mööda käib.

Toidu vastu tekib kõige siiram armastus siis, kui oled selle sisse töö pannud. Ise harinud maa, külvanud seemne, suvi otsa kastnud, katnud ja kitkunud. See ongi see puhas ja aus toit, mis kõikjal hinnas. Armastusega tehtud tööst ja puhtast toidust tekib lahkus oma kasvatatut jagada nagu hiljuti, kui meie küla naised said taas kokku iganädalasel kauplusbussi ringil. Ema lasi tuua mõlemale neist heldelt suvikõrvitsat. Tekkis elevus. Ühel käinud aiamaal jänesed lehtpeetidega maiustamas, teine korjanud vihmaga võidu sibulad talveks ulualla. Üle rõõmsa jutuvada kostab äkki müüja paluv hääl: „Kallis laps, kas sul mulle pole tuua?“ Muidugi on! Jagamine on rõõm mõlemale. Süües kasvab isu, kasvab armastus.

„Kunagi polnud Andres oma tööst niisugust lõbu tundnud, kui tundis selle esimese põllukraavi kaevamisel ja esimeste kivide korjamisel oma põllult, ja vaevalt tunneb ta seda tulevikuski. Selles oli nagu mingisugune esimese armastuse õnnevärin ja joovastus, millest aimu ainult sellel, kes seda ise millalgi tundnud.“ (A.H. Tammsaare)