Tuesday 18 October 2016

Maal on toredam kui linnas, sest..

...eile hommikul hoidsin peos rasvatihast. Oli teine läbi lahtise akna verandale lennanud. Esimesena märkas teda Käpik, kes köögist esikusse palutuna noolena verandale sööstis. Olin peaaegu sama nobe, kui aru sain, mis juhtumas on. Kõrvaltvaatajaks ei saanud jääda ka Tobi, kes alati peremehele vääriliselt sündmuskohal vähemalt teisena kohal olema peab. Linnuke lendas vastu aknaklaasi, Käpik tegi kõrge hüppe ja püüdis ta osavalt käppade vahele. Röögatasin. Käpik kaotas korraks valvsuse  ja juba haarasin ühe käega tihast, teisega viskasin Käpiku aknast välja.

Seisime kahekesi trepil, tihane klammerdunult mu nimetissõrme küljes, nokk lahti. Silusin sõrmega turris suled sirgu ja üritasin teda lendama õhutada. Ta pidas mind vist tuules õõtsuvaks õunapuuks nõtkudes mu käega samas taktis üles-alla, püüdlikult jalgadest kõverdades ja sirutades nagu vedru ning hoidis vapralt tasakaalu. Ema tuli aknale uudistama ja õpetas: "Pane ta nokk kinni, äkki läheb siis saba lennuks lahti!" Linnuke pani ise noka kinni, lasi mul end ettevaatlikult näpu küljest lahti monteerida ja ehtsale õunapuuoksale seada. Passis teine seal veel tardunult tükk aega, enne kui söandas lendu tõusta.

...tööd on siin tihtilugu äraütlemata jaburad! Eile kiskusin peenardelt üles külmavõetud peiulilled, astrid, rõngaslilled ning hiigelsuure sülemi ronivaid mungalilli. Aiakäru sai kuhjas täis. Lükkasin seda enda ees kompostihunniku poole ja silme ees jooksis stseen lilli sigadele söögiks viskavast Nukitsamehest. Naer tikkus vägisi peale. 

...kelder ja sügavkülm ning isegi oktoobrikuine aiamaa annavad loendamatuid võimalusi söögitegudeks. Täna õhtul panin potti purgitäie omatehtud boršši ja viilutasin sisse jupi vorsti. Tõstsin supi kaussidesse, silmaks keskele eilsest õhtusöögist kild kartuli-pastinaagipüreed, peotäis aiamaalt haaratud karget peterselli ning tubli sorts hapukoort. Sõime köetud pliidi ees tugitoolides ja tunne oli pagana hea!

Homme on kolmapäev. Oodatud kauplusbussi päev. Kotitäie värske räime päev. Need sibula-soola-pipraga purki, õliga üle, külmkappi. Ja kui suu virtsub peas, süda vesine, haarad kääru leiba, lased räimekesel natuke õlist nõrguda, paned ta leivale, ehid rohke, magusaks tõmmanud sibulaga... Linnas külmkapis kummitab juba mitmendat nädalat.

...õhtul saad ronida voodisse palava soemüüri äärde. Paned põlema oma pisikese punase lambi, valid öökapiks koolitatud vanalt tumbalt raamatu, kuhjad pea alla hunniku patju, tõstad paljad jalad kõrgele vastu õhkavat müüri ja loed, kuni silmad enam lahti ei püsi.




No comments :

Post a Comment