Oti ja Sokikese varandus

 

Ott ärkas lõunauinakust valju mütsatuse peale. Järgnes haudvaikus ning seejärel Sokikese hale piuksatus „Ott...“

Heli tuli vist pööningult. Ott tõmbas teki ümber ja tõttas trepist sündmuskohale. Ähmane valgus läbi pisikese akna oli segunenud tolmupilvega. Keset põrandat vedeles kummulipööratud pappkast raamatutega ja Sokike. Tikksirge ning tasane.

„Mis nüüd, Sokike?“ päris murelik karupoiss. Jänes vaatas Otti hirmus õnnetu ja kohkunud näoga, nii et sõbral pisukesest haletsusest tahes-tahtmata naer peale tikkus. Ta tõstis tasakesi Sokikese üht ja teist kõrva, katsus pulssi ning küsis ega õnnetusse sattunul kuskilt ei valuta.

„Ma ei saa aru, miks see kast sealt riiuli pealt niiviisi alla pidi sadama,“ alustas Sokike hästi vaikselt. „Ma ju ainult natukene piilusin, mis seal sees on. Nüüd on vist küll kõik luud-kondid katki. Ei muud, kui peangi siia lebama jääma koos ämblikute ja tolmuga ja.. Ja sina elad seal all soojas toas, jood kakaod ja...“ Sokikesel olid juba silmad niisked ning kõva klomp kurgus, kui Ott ta juurde maha istus, sõbrakese pead silitas ja lohutas: „Lollike. Proovi nüüd istuma tõusta. Ma usun, et pääsesid seekord ehmatusega.“ Sokike tõusiski hästi ettevaatlikult istukile, katsus varbaid liigutada, pead keerata ja pidi tõdema, et karul oli õigus.

Ott mässis Sokikesele teki ümber ja hakkas raamatuid virna laduma. „Küll sulle sadas alles varandus kaela, Sokike!“ Lugemist oli siin kirevatest koomiksitest mahukate seiklusromaanideni välja! Ja Otile kargas pähe idee.

„Tead, Sokike! Nüüd võtame kumbki siit ühe raamatu. Teised pakime ilusti kasti tagasi, sest raamatuid tuleb hoida. Siis läheme tuppa, ma teen tule pliidi alla ja keedan meile kakaod. Sina otsid senikaua kapist ühe küpsisepaki. Selle marmelaadiga. Ja siis poeme teki sisse ja loeme oma raamatuid. Kui need läbi, tuleme koos uute järele. Sobib?“

„Ohjaa, Ott! Sellest tuleb üks maru õhtu!“

Ott valis endale idamaiste muinasjuttude kogumiku ja Sokike ei saanud kuidagi käest mereröövlilugusid. Ülejäänud raamatud pakkisid sõbrad kasti ning õnnetuste vältimiseks ei hakanud Ott seda enam riiulile upitama. Kui end tuppa minema sätiti, tuli Sokikesele järsku oma õnnetus meelde.

„Ott, ma arvan, et ma ikka sain natuke viga. Paremale käpale. Sa peaks selle vist kindluse mõttes lahasesse panema.“

Ott muidugi mõistis asja tõsidust. Ta leidis väikese tuhnimise peale vana vineerist joonlaua ja võttis Sokikese vasakust jalast pika triibusoki. Sokike sirutas ettevaatlikult Otile vasaku käpa.

„Parem oli ju haige?“ täpsustas Ott.

„Ahjah,“ punastas Sokike ja ulatas õige käpa. Ott sidus selle sokiga lahasesse ja riputas Sokikesele kaela. Mõmmik võttis enda hoolde nii mõlema raamatud kui vigastatud sõbra ning koos mindi tagasi tuppa.

Tuli pliidi all, hakkas Ott kakaod keetma. Maias Sokike kolas kapi kallal.

„Marmelaadiga, jah?“

„Marmelaadiga.“

„Ma võtan ikka šokolaadiga ka,“ ütles Sokike hästi vaikselt, rohkem endale.

Kuni Ott kakaod serveeris ja pliidialust kohendas, kuhjas Sokike soojamüüri äärsele kušetile tekid-padjad ning meisterdas nendest mõnusa pesa. Ott tuli suurte auravate kruusidega ja kiitis Sokikese tööd. Mõnusasti end sisse seadnud, seljad vastamisi, kruusid käeulatuses, hakati lugema. Kordamööda lonksati nii kuuma jooki kui võeti kausist krõbistamiseks küpsiseid. Ainult vahepeal käis Sokikese vigastatud käpp osavalt lahasest väljas padja alt šokolaadiküpsiseid näppamas.

„Mis sind nihelema ajab, Sokike? Mul loksub kakao üle kruusiserva voodisse,“

„Mul see, ee.. selg sügeleb,“ luiskas jänesepoiss ja nühkis oma sõnade kinnituseks selga vastu Otti.

Kesk põnevat lugemist kilkas Sokike äkki: „Ohohohooo, Ott! Mina hakkan suurena mereröövliks! Kodustan ühe varese ja õpetan ta papagoi kombel rääkima ja õlal istuma. Ja siis ehitan koletusuure laeva, palkan omale meeskonna hirmuäratavatest, kuid heasüdamlikest mereröövlitest. Ja kui ma merelt tagasi tulen, toon sulle kingituseks Elevandikondirannikult hinnalisemast hinnalisemat kakaod, mitme aasta varu! Kakao tuleb muidugi kätte võidelda. Mul on siis terve kirstutäis ragulkasid ja puumõõku! Oma laeva kaptenina olen kõige ägedam mõõkleja ja..“ 

Raamatusse uppunud Ott märkas Sokikest alles siis, kui too juba mööda voodit kalpsas, lahaseks seotud triibusokk silmale sidemeks sätitud ja vineerjoonlaud mõõgana nii teda kui sõber Otti vaenlase eest kaitsmas.

„Ahoi, kapten Sokike! Ma vaatan, et su käpp on nüüd igatahes terveks saanud.“

Sokike tardus paigale, kogeles natuke ja tegi kohe ruttu teist juttu. „Vaata, Ott! Võitlesin meile välja pool pakki šokolaadiküpsiseid! Tahad ka?“