Wednesday 8 February 2017

Täna õhtul olin ma korraga kuri ja kurb

Ütlesin seda köögis emale. Et ma ei mõista täna inimesi. Neid, kes võtavad vaevaks ärrituda asjust, mis tingitud omaenda piiratusest, väiklusest, vaatevälja ahtusest. Kes oma mürgise kisaga sünnitavad kaasakarjujaid ning rikuvad kõigi rahulikku ruumi. Mõtlesin, et kui nad loeks rohkem, vaataks rohkem, tuleks tihemini oma karbikesest välja..

Asju juhtub põhjusega. Kollane taskusuurune Tove Janssoni "Suveraamat" juhatas mu nüüdsama looni, mis pidi veel öösel siia üleskirjutatud saama. 
Leiaks see vaid tee otsitud silmadeni!

KOPPEL

...
Kas inglid tohivad alla põrgusse lennata?
Loomulikult. Seal võib olla ju rohkesti nende sõpru ja tuttavaid.
Vahele jäid! hüüdis Sophia. Eile sa ütlesid, et põrgut pole olemas!
Vanaema sai vihaseks, tõusis istuli ja ütles: Ma mõtlen täna täpselt samamoodi. Kuid see on ju ainult mäng.
See ei ole mingi mäng, Jumalast rääkides on tõsi taga!
Ta ei mõtleks iialgi välja midagi nii rumalat nagu põrgu.
Muidugi on ta selle loonud.
Ei ole.
Jah on! Hiiglasuure põrgu!
Vanaema ajas enda liiga kiiresti püsti, sest ta oli maruvihane, kogu koppel hakkas tiirlema ja ta oleks äärepealt tasakaalu kaotanud. Vanaema ootas veidi ja ütles:
Sophia. Selle üle on täiesti mõttetu vaielda. Saa ometi aru: elu on piisavalt raske, et saada selle eest veel tagantjärele karistada. Kogu mõte on ju selles, et saada lohutust.
Elu ei ole üldsegi raske, hüüdis Sophia. Ja mida sa siis saatanaga peale hakkad! Tema elab ometi põrgus!
Vanaema kaalus hetke, kas öelda, et ka saatanat ei ole olemas, kuid ta ei tahtnud õel olla. Traktor põristas tüütult. Vanaema läks tagasi tee peale ja astus otse suure lehmakoogi sisse. Lapselaps ei järgnenud talle.
Sophia, hüüdis vanaema hoiatavalt. Sa saad poes limpsi.
Limpsi, kordas Sophia põlglikult. Kas sa arvad, et saab mõelda limpsist, kui kõneldakse Jumalast ja saatanast.
Vanaema puhastas kepiga kinga lehmasitast, niipalju kui sai, ja ütles siis: Kallis laps, ma ei saa ka parima tahtmise juures hakata oma eas saatanasse uskuma. Sina võid arvata, mida soovid, kuid sa pead õppima olema sallivam.
Ja mis see tähendab, küsis laps pahuralt.
See tähendab, et sa pead respekteerima teiste arvamust.
Ja mida tähendab respekteerima! karjus Sophia ja trampis jalgu vastu maad.
Lasta teisi uskuda, nagu nad soovivad! hüüdis vanaema. Mina lasen sinul uskuda saatanat ja sina jätad mind rahule.
Sa vannud, sosistas Sophia.
Ma ei ole vandunud.
Jah. Sa ütlesid saatan.
Nad ei vaadanud tükk aega teineteise poole. Mööda teed tuli kolm vehkleva saba ja sarvedega lehma, nad möödusid aeglaselt, kärbseparv ümber, ja kõndisid tõmbleva nahaga tagumikku õõtsutades küla poole, siis olid nad läinud ja jälle valitses vaikus.
Lõpuks ütles Sophia vanaema: Ma tean ühte laulu, mida sina ei tea. Ta ootas hetke ja hakkas siis laulma, väga valesti, sest ta häälepaelad olid sõlmes: Tšo-littalei, tšo-littalei, ära viska mind lehmasitaga, tšo-littalei, tšo-littalei, siis viskan ma sind ka. Kaki.
Mis sa ütlesid, sosistas Sophie, sest ta ei uskunud oma kõrvu, ja siis laulis vanaema seda inetut laulu veel korra. 
Sophia ronis üle kraavi ja hakkas küla poole minema. Isa ei ole kunagi öelnud kaki, ütles ta üle õla. Kus sa seda õppisid.
Seda ma ei ütle, vastas vanaema.
Nad läksid küünini, kõndisid tarade vahelt läbi, Nybonda laudast mööda, ja enne kui nad puude all asuva poe juurde jõudsid, oli Sophial laul peas ja ta laulis seda täpselt sama valesti nagu vanaema.


No comments :

Post a Comment