Ühes pisikeses Vanade Remmelgate külas elas kord omamoodi printsess, kellel polnud ei lossi ega suurt varandust, teenijatest ja uhketest ballikleitidest rääkimata. Oli tal aga ammusest ajast üks armsaks saanud pihikseelik, natuke mulineed ja mõned helkivad klaashelmed. Ja kui tuli ballile mineku aeg, oli neiu nobe oma kleidikesele pidusära juurde andma...
Suures lillede tikkimise hoos kaartidele sai ka mu pihikseelik oma osa, sellised natuke muinasjutulised ja lendlevad. Ja kui Hanna-Liis arvas, et need on pigem liblikad kui lilled, siis olgu liblikad.
Oli sel printsessil troon, heleroheline ja hernestega...
Kolisin teisel kursusel Tartus juba kolmandasse korterisse, keset talve oma imetabasest Supilinna toakesest. Mind ootas ees kohutav Raatuse tänava kööktuba ühe pisikese kapi, tabureti, kraanikausi ja keldrikakanditega. Istusime tühjas toas Krissuga põrandal ja sirvisime ajalehekuulutusi, et mööblit leida.
Minu juures end sisseseadnud esemete hulgas jõudis kööktuppa suure venna abiga üks tugitooli moodi tool. Selles toolis istusin ma õhtuti, jalad üles vastu sooja soemüüri ja lugesin Viplalat. Enne seda tõmbasin muidugi kardinad eest ära, et mu kibestunud naabritädi näeks, kui tore mul olla on ja et mind see trepikoja põranda korrashoid põrmugi ei huvita! Ja üks teine kord kuivatasin sellel soojal soemüüril pesu, kuni siibri külge kinnitatud pesunöör riiete raskuse all kannatuse kaotas ja siibri müüri seest välja kiskus, lennates loomulikult vastu toona heledat tugitooli. See tahmaplekk ei tulnud sealt kunagi päriselt välja.
Ühel toredal kevadisel päeval sellest korterist välja kolides kinnitasin korteriühistu seinale võidurõõmsa teate "Leidsin omale parema pesa! Hüvasti!" Tool kaenlas, laud ka, lonkisime armsate sõpradega Annelinna uue, kõikide mugavustega pesa poole. Anne poe ees panime laua ja tooli poe ukse alla kõnniteele, tõime suure pudeli siidrit ning istusime seal tähistades minu toredat pääsemist. Rändas see elunäinud tugitool minuga veel kahte Tartu korterisse kuni nüüd siia, Jõepere talusse.
Vahepeal oli ta muidugi tublisti kulunud ja määrdunud, nii et otsustasime Jüriga sellel katteriidevahetust harjutada. Häbilugu nagu minuga ikka...võtsime ta juppideks 2008. aasta novembris...
Uus katteriie sai heleroheline (jah, roheline on mul probleemne kinnisidee), aga siis tekkis mure nööpidega, millel vana kate ka koledasti määrdunud ja katki. Aga kuidas sa paned uue, võrdlemisi paksu kanga nööbile peale? Pole hullu! Signe vildib uued nööbid!
Tulid nigu herned, rõõmsad ja rohelised. Ma ei pidanudki kaua vastu: "Jüri, kas ma tohin tooli seljatoele hernekauna tikkida?"
Vastus tuli kiire ja kahtlusteta, et muidugi tohin ja et see oleks päris äge! Just sellepärast ta mulle meeldibki:) Ja sellepärast ka, et tema nägi vaeva hullumeelse relv-klambrilööjaga, samal ajal kui mina vaevlesin hirmsate kujutelmade küüsis kõiksugu variantidest, kuidas end selle tööriistaga vigastada võib. Ma siis hoidsin eemale. Ja Jüri oli ka see tubli mees, kes herned toolile lükkis ja tõdes, et istumist need ei sega!
Nii ma siis tikkisin neid hernekaunu (sest kui Jüri lubas hernekauna tikkida, võib neid samahästi olla ka kaks!) maja lõunapoolsel küljel veelaual istudes keset siniliiliamerd, mesilased ja kärbsed sumisemas. Jüri toimetas samal ajal garaažis, nühkis käetugedelt ja jalgadelt vana laki maha ja kattis tumeda peitsiga. Kaunad vajasid veel endale ligi selgitavat kirja "Hernes" ja me mõlemad leidsime, et see on üks ütlemata lahe sõna!
...Ta oli ka seetõttu omamoodi printsess, et erinevalt teistest printsessidest üle kogu maa, ei häirinud teda hernestel istumine mitte üks põrm!
Head und, armas mudilane!
