ütles mulle kunagi üks hea sõber.
Iseäranis väärt nõuanne neile, kel lubadused kerged üle huulte pudenema. Ei pea
ma siinjuures silmas suuri, siduvaid lubadusi, pigem lihtsaid kokkuleppeid või
tõsiselt mõtlemata antud sõnu. Mõistsin samal hetkel, et olen ammu enesele
teadvustamata selle mõttetera taktis tegutsenud.
Olen alati suure elevusega
üllatusi valmistanud ja teinud seda pigem tagasihoidlikult, pisikeste
tähelepanuavalduste näol. Nagu tookord, kui tekkis mõte kallile sõbrale
postkaart saata. See pidi olema läbi-lõhki temalik ning kavandi detailsusteni paikasaamiseks
jalutasin korda kaks pikema teekonna koju. Joonistasin seda tunde, kõhuli oma
paradiisi põrandal keset värvipliiatseid, pintsleid ja akvarelle. Lõpetanud, tõmbasin
kampsuni ülle ja jooksin hilja öösel tänavale kaarti teele saatma. Või alles
hiljuti, kui terve öö väikevenna korteris tema äsjasündinud tütrekese auks paberist
vanikuid joonistasin, välja lõikasin ja kokku kleepisin. Väike „teretulemast“
minu poolt, kuid ülevoolav ja õnnepisarane tagasiside nende poolt, millest mul
praegugi hing heliseb!
Meenub nüüdseks kümmekonna aasta
tagune seik. Käisin siis Tartus ülikoolis ning lähenemas oli ema kuuekümnes
juubel. Enne tähtsat sündmust olin käinud mitu päeva järjepidevalt lillepoes,
vaadanud ja valinud, taskus münte veeretanud. Oli pime ja pakaseline
veebruarikuu õhtu, kui jõudsin Kiltsi rongijaama, peos viimase raha eest
ostetud viie-kuue ajalehekihi sisse pakitud viisteist lumivalget tulpi.
Kõndisin pead tõstvas kõheduses jalgsi kodu poole, mida lähemale, seda enam
soojendas ja kihutas mind takka ootusärevus peatsest emalt peegelduvast rõõmust.
Olin talle luisanud, et enne nädalavahetust koju ei pääse.
On sulle tuttav see tukslev
ärevus, mis tekib kellelegi üllatuse või heateo tegemise eel? Ärevus, mis hoiab
sind suikumast ja sunnib une arvelt tegevuskava üksipulgi läbi mõtlema? Ärevus,
mis ei lase sul enne rahuneda, kui kõik on tehtud ja saaja poole teel? Teadagi
on head tegemine egoistlikku laadi. Teise inimese rõõmustamisest tekkiv
rahulolu toidab meid endit. Üllataja võidab alati rohkem kui üllatuja. Kuid see
on ka kõige plussmärgilisem egoism, mida ma tean. Miks mitte valmistada rõõmu
kahele, oma lähedasele ja iseendale.
Lubaduste pidamisega on
keeruline. Minul küll. Ei käi see kokku spontaansusega ega jäta ruumi
juhuslikkusele, tekitab pahurat vastuolu iseendaga, kui endast sõltumatult
kisub lubadus liivale jooksma. Veel hullem, kui endast sõltuvalt. Keerulisem on
siluda sirgeks murtud lubadust kui võtta aega planeerimaks ootamatut heameelt
armsale kaaslasele. Veelgi enam unustusse jäänud sõbrale. Olgu selleks
postkaart, mida keegi tänapäeval enam oodata ei oska, kommid taskus või kutse
enda juurde hommikukohvile. Pisike tähelepanuavaldus, tujutõste. Sest maailma
parandamine algab ja on alati alanud väikestest sammudest.
„Usun, et elan vaid ükskord.
Sestap, kus iganes saan näidata lahket meelt või teha ligimesele heateo, tahan
seda teha kohe, viivitamata ja venitamata, sest seda teed ma enam uuesti ei
käi.“ (W. Penn)