nii nüüd ongi!

http://maaeluleht.blogspot.com/

Kahes korraga:)

Tukastav loheloom ja teised tegelased

Ma juba pikka aega nuputasin, mida Jüri väikesele õele sünnipäevaks kinkida. 

Kui Hanna-Liis eelmisel aastal enda jaoks imeloomade sarja Littlest Pet Shop avastas, otsustasin ma talle selleks sünnipäevaks mõned pisiloomad meisterdada, päris riidest, vatti täis ja puha, imelikud ja kummalised! Mulle meenus see mõni päev enne tähtsat kuupäeva ja nii saigi loheloom nimega Loheloom reedel valmis. Tuli teine selline sõbralik ja hea poiss, kellel polnud miskit selle vastu, kui teised fotograafi juuresolekul talle selga ronisid.

Samal õhtul valmis kass. Tegin talle rohelised nööbisilmad ja ta hakkas meile kohe hullupööra meeldima oma napaka olemise tõttu. Ja täpiline rohenööpsilmkass ei saagi midagi mõistlikumat olla kui napakas. Ja võrdlemisi eputis, et ühispildi ajal teistele kukile ronida! 

Kahest pisiloomast oli ilmselgelt vähe ja Jüri arvas, et siil on puudu. Siil sinisilmne ja töökas, kannab seljal nööbiõuna. Õun kasvas selga küll alles laupäeva hommikul, sest öösel enam ei jaksanud.

Suure kiiruga hommikukohvi ja võileibade vahele joonistasin, lõikasin, õmblesin, tikkisin ka neljanda tegelase, linnu, kes algselt oli küll hani, kuid teel Tartusse kasvas talle autos pähe suletutt. Kollane elukas hakkas nüüd meenutama lühikeste jalgadega jaanalindu.

Ja mis muud, kui toppida vigurloomad koos värviliste siidpaelte, šokolaadikommide,sätendavate niidirullide, helkivate litrite ja pärlitega karpi ning kinkida just kümneaastaseks saanud tirtsule. Ole nobe meisterdama, kulla tüdruk!

Ja mis te nüüd arvate, et kogu selle kiirustamisega oli veel aega sünnipäevalapse maja ees autos kokku pakitud kaadervärgist pilti teha? Kindlasti mitte!

Poseerime!

Kevadised rabelemised ehk algus Maaelulehele

Pühapäev oli võrratu! Hommikukohvi keetmise ja omletipraadimise kõrvale kuulasime vana head kreissae kisa. Ja olgugi et äärmiselt kurdistav, on kreissaag minu meelest maal lausa suvekuulutaja! Kurbusega peab tõdema, et viimastel aastatel on meie saag ainus, mis külas veel häält teeb ning seegi üsna väärikas eas ja roostes. Kutsusime siis usina ema raudelaja tagant hommikusöögile ning hiljem seadsime Jüriga, labidad õlul, sammud kasvuhoone poole...

Nonii..mul on nüüd üks plaan. Nimelt kavatsen hakata teid kursis hoidma meie pere toimetamistega Jõepere talus (ja neid on kavas oi, kui palju!), siis eristamaks üht tegevust teisest, kannan ma selle postituse eraldi lehele ja kunagi ehk ka omaette blogisse.

Meie pühapäevastest tegemistest saab siit edasi lugeda