Maaeluleht

 Oma nördimuseks pean ütlema, et uut kasvuhoonet me sel aastal ei saa. Ajanappus ja rahaline seis ei tundu mu võrratut plaani soosivat. Kuid Sven puhus vanale kilemajale uue elu sisse ja olen üsna rahul. Soojade mälestuste vastu ei saa! Ma ei käinud veel kooliski, kui ärkasin ühel suvehommikul üles ja paterdasin paljajalu pikas heledas öösärgis üle õue isa otsima. Seal ta oli, vana puukuuri taga ja ehitas onu Reinuga kasvuhoone karkassi. Kui ma sellest nüüd emale rääkisin, oli ta kindel, et kasvuhoone ehituse juures oli Pärnasalu Kalju ja onu Reinuga sai hoopis piimapukki ja garaaži ehitatud, aga mina ei jäta jonni. Vähemalt seda sooja hommikut, öösärki, paljaid varbaid ja isa väidetava onu Reinuga ehitamas mäletan.

Kasvuhoone kaevamine, mille otsustasime ruttu enne kile kinnitamist ära teha, läks ludinal. Edasi oli vaja suure lume all paindunud sirelid korda teha. Jüri mässas suurte tüvede kallal saega, mina olin sõber oksatangidega ja suutsin ka nii mõndagi ära teha. Sirelipõõsad said kõik jutti korda ja siis hakkas mu silma riivama nende kõrval olev hekk. Või pigem see, mis kunagi oli hekk. Ema oli aastaid tagasi istutanud  mingisugusesse loogilisse süsteemi valget sirelit ja roosat kibuvitsa, kuid sirel oli muidugi suureks kasvanud ja kibuvitsal valguse ära varjanud. Haarasin kohe julmalt oksatangid ja hakkasin harvendustööd tegema. Selge oli see, et hekki poleks temast enam teha saanud, nii lõikasingi sirelipõõsad puudeks ja kibuvitsa sootuks välja, sest enamus neist olid kuivanud. Mõned noored taimed jäid siiski alles, loodetavasti hakkavad suvel ka õitsema.

Meie polnud sel nädalavahetusel ainukesed, keda kevadiselt päikeseline ilm välja meelitas. Oma viljapõllul nõidusid vanast tuulekummutatud remmelgast kummalise vaimolevuse välja naabertalu isa-poega.

Ja oi seda toredat oksavedu meil pärast! Saame sel aastal valla jaanitule siin korraldada, olge mureta! Ja kui see tuli juba kord tehtud, siis selle oksahunniku asemele (alumisel pildil kõige okslikum ehk vasakul ülal) kerkib minu unistuste kasvuhoone  tomatite, paprikate, kurkide, ürtide ning pisikese ümmarguse lauakese ja paari tooliga, veinipudeli ja -pokaalidega, natuke õdusat valgust ja pehmed pleedid toolileenil ning öötuul pajuokstes...Nii saab see olema, sest ma tean täpselt, milline!

Rääkides kõikidest plaanidest maja ümbrusega, siis neid sigines selle pühapäevaga kohe eriti palju. Ootan nüüd ilusat sooja ilma, et paberi ja pliiatsiga aeda minna ja need plaanid maha joonistada. Nii et, kallid kursaõed, minust võib veel erialaselt asja saada! Üllatav eks?!