Friday, 30 December 2016

Mu toal on hõredad topeltaknad


Mäletan oma vanemat venda tollal veel kosimata pruudiga neidsamu aknaid toppimas. Vanast voodilinast rebiti pikad sentimeetri laiused ribad, mis lauanugadega aknapragudesse susiti. Täna jälle on tuba külma detsembrituult täis. Aknad on hõredamad kui siis, voodilina ribadki täna sentimeetri võrra laiemad.

Huvitav on selle vana maja ja meie perega, et kunagi pole ema-isa meid tagasi hoidnud pruuni papp-põrandat helesiniseks võõpamast, seintele paabulinde joonistamast, mööblit mööda põrandat siia-sinna nühkimast. Noorema vennaga sai seda tuba kuningriikideks jagatud küll knopkadega lakke kinnitatud aknakardinatega, küll kappidega kesk tuba. Kumbki tegi oma poole peal ise remonti. Minu aknapiidad said valged, Sveni päiksepoolsemad sinihelerohelised vanast õlivärvist, viisteist aastat reheall oma aega oodanud. Sellesama sinihelerohelise akna kaudu sai aastaid hiljem sisse murtud, et päästa reheall puusaluu kildudeks kukkunud ja end majja lukustanud ema.

Ja  armas on mulle see tuba. Armas oma hõredate topeltakendega.  Armas praegude, kooruva värvi ja liikuva õhuga.Voodiga, mida ma kaks korda aastas üle põranda lohistan - kord soojamüüri, kord vallalöödud akna juurde. Armas mulle oma sektsioonkappidega täis raamatuid, kristalli ja kardinaid; paabulindudega seinal.