Sunday, 30 January 2011

Smaragdroheliste silmadega karu, salajane tantsuproov ja kudumistöö hambatikkudel



Kõik sai alguse sellest, kui me ükspäev Jaanikaga töö juures kohvitasime ja ilmselgelt midagi magusat mekkisime ning jutud jälle valju naeru saatel üle piiri läksid. Nendest ülepiirijuttudest panin nii mõndagi kõrva taha, et need talle sünnipäevakingituseks vormida.

Täna siis võtsin end kokku, muidugi mõista viimasel minutil. Ja ühtaegu sain jälle aru, kui väga mul on vaja hiiglaslikku käsitöötegemise lauda ja veel hiiglaslikumat kappi oma varanduse jaoks, sest töö käigus kattus meie 160x200 voodi 160x200x20cm paelte, kangaste, niidirullide, helmekarpide ja kõige muu üliolulise materjaliga. Ja muidugi pean ma ka tõdema, et kui mul ka oleks laud, siis... no ei ole midagi paremat kui voodis kudumine, heegeldamine ja kõik muu selline! Nii et parim lahendus, ma arvan, oleks oma isiklik käsitöötuba hiigelsuure voodiga!
Plaan oli meisterdada karu, täpsemalt karu nägu, ehtena kaela, supersärav ja bling-bling! Lõin käärid sisse ühele rohelisele voodririidele, mille õmblesin üsna labaselt sätendava niidiga traadist karkassile. Siis tikkisin külge võltsteemantitest silmad, helmerea ümber nende, kuldniidiga koonukontuurid. Edevuseks mõned kuldsed tedretähnid ja roosad kivikesed kõrva. Kaela riputamiseks lõikasin sellestsamast rohelisest pika riba, kõrvetasin servad küünlaleegis ja lükkisin uhked suured helmed külge, pitspael kõrvale.


Õues oli uhke tuisk kriiskava päikesepaistega. Tormasin välja, Tobi kannul, sidusin karu oksa külge ja proovisin pilti teha, tuul oleks tahtnud säravat mõrsjat endaga kaasa viia, aga ei saanud hakkama. Jooksime alla jõe äärde, lumi oli põllul üle põlve, sukkpüksid muutusid lumepüksteks, naersin ja lippasin kord mina Tobi jälgedes ja siis tema minu omades! Vesi sillerdas ja lumi tuiskas, aga mina tundsin ikka, et kevad on kohe varsti platsis. Imeline pühapäev!

Pärast pakkisin kuivades sukkpükstes kuuma pliidi ees istudes karu tühja kommikarpi kuldsesse paberisse ja tegin vallatu šlefi peale.

Laupäeva õhtul olin aga tunnistajaks salajasele tantsuproovile sealsamas köögis, kuuma pliidi ees. Seal olid haldjad, kes tegid tiibade kasvatamise ajal aega parajaks ja harjutasid oma kevade meelitamise tantsu, polnud omale veel peoriideidki selga saanud!



Reede hommikul meisterdasin Krissule sünnipäevakaarti: hambatikkudel kududes igasugustvõimalikku lõngaviskamist harjutades!


Monday, 24 January 2011

Kevadet ootamas (2.peatükk)



Panin selga oma vastkokkuõmmeldud kampsunkleidi, silmipaitavalt roherohelise, võtsin kätte poolelioleva varrastatud kinda, teise pleedi ja teetassi ja läksin meie pinumaale lume all magavate puunottide seltsi kevadet ootama. Lund sadas. Külm näpistas natuke käsivarsi. Kudusin ja ootasin ja Jüri ajas mind naerma. Ja ma arvan, et enam ei lähe selle kevadega kaua!

Kampsunkleit ise sai täpselt selline nagu ma ootasin. Eriti nupulised varrukad. Ja ta on väga soe. Teen praegu juba plaane uue kleidi kudumiseks.





Viibin viimased nädal aega eriliselt rõõmsas meeleolus. Eile tabas mind jälle mitu head ideed, mida ette võiks võtta. Näiteks otsustasin, et kui naabrimehel selle vastu midagi pole, külvaks suvel jõe äärde tema purde juurde päevalilli!

selle purde juurde:)

Sunday, 9 January 2011

Kevade meelitamise haldjatants

Hakkasin kevadet ootama. Ja täna, suure sulaga, oli teda juba õhus tunda. Astusin õhtul kohvikust välja ja ta ootas mind ukse taga; tuli sooja, pehme, vihma täis tuulega ning tegi pai. Juhuslikult kinkisin paar päeva tagasi Karmenile sünnipäevaks paberist haldja, kes tantsusammul pisikese rohelisega kevadet meelitab. Mu haldjal on ilmselgelt pisut võimeid!


Needsamad haldjad on mind juba ammu kummitanud. Sellised kerglevad ja õrnad, baleriinisarnased. Ja kui ma nägin, kui hästi õnnestus Maial pabermassist inglite meisterdamine, otsustasin pärast pisikest näpunäidete saamist temalt ise järele proovida.

Tegin traadist karkassi, mina ühe, Jüri ühe:) Valmistasin pabermassi ja sellest haldja keha karkassile peale, lasin kuivada hea mitu aega ning siis mähkisin traatjalad ja -käed tülliribadesse. Tüllist kleit selga, pva-liimiga tärgeldatud tüll-lilled külge, rohelist siia-sinna, mohäärist krunn haldjale kuklasse, pisut sõjakas nägu pähe ja õue kõleda külmaga puuoksale kevadet meelitama!




Vahepeal, enne haldjaid ja unenägu hiiglaslikust šokolaadilossist ja paljajalu suvisel luhal jooksmisest, veetsime Jüriga võrratu nädalavahetuse Tartus meie kõige kallimatega. Hommikul Erle ja Tauno juures pannkooke mustikamoosiga süües sain telefonikõne, sisuks kindatellimus:)


Ja uskuge või ei, ühel hommikul istusin ema kõrvale pisikesele puupingile, vardad ja lõng pihus ja õppisin ema kõrval tema toredat kindakudumistehnikat! Lisaks sellele, et mu ema ei andnud mulle armu ja oli kui range õpetaja muiste( kes ta küll mitte kunagi olnud pole), pidin koolis selgeks õpitud reeglitele vastuoksa õppima vasakpidiseid silmuseid vanaemade kombel lõnga üle varda visates kuduma, sest teisiti pole see lihtsalt võimalik! Üks kinnas on valmis, teine tegemisel:)