Friday, 30 March 2012

Paberis



Kevad käes ja kool läbi! Täna said tehtud veel viimased nõelapisted ja kiired joonestamised, lõikumised ja kleepimised. Enne töö algust suutsin Jürile üles loetleda kõik asjad, mida ma vihkan: joonlauad, kolmnurgad, täisnurgad, neljakümne viie kraadised nurgad, joonimine, joonestamine, täisnurka ajamine, sirgelt lõikamine, käärid, liimised sõrmed, voltimine... Kogu selle loetelu peale ütles ta vaid üht: kui sa kõiki neid asju vihkad, siis miks sul neid asju nii palju on ja miks sa nii tihti joonid ja lõikad ja liimid. Nojah, siis polnud mul enam midagi öelda. Lihtsalt sõna "vihkama" on nii... nii südamest tulev ja kõikehaarav! Mind ahistab selline täpsust nõudev töö ja ma olen selles täiesti andetu. Ja ülikoolis viksisin oma joonestusülesanded Annelinna korteri hiiglasuurel aknal läbi klaasi kursavenna tööde pealt maha!

Tegelikult läks tänane paberkotitegu päris hästi ja peale pooletunnist võitlust iseendaga tundsin oma tegemistest juba täit mõnu. Nüüd on õige aeg avaldada tunnustust Maarjale, kes minu ruudulisele paberile kritseldatud ja hämaras toas üles pildistatud karust esindusliku logo vormis! Tubli töö, tütarlaps! Ma lubasin teda tänutäheks terve aasta jooksul kookosbeseedega varustada. Vaatame, kummal enne isu otsa saab, minul küpsetamisest või temal söömisest.

Aga nüüd ongi nii. Vähemalt mõnda aega. Minu vildist lemmikud saavad sokutatud nendesse vahvatesse paberkottidesse, mida ehib logo täpitatud Martast ja vallatust niidirullist, raamitud minu absoluutsesse lemmikusse- kord Jüri kitarrikasti mähkinud unelmasinisesse valgemummulisse pakkepaberisse!




Wednesday, 14 March 2012

Marta ja mõmmid



Ma ei mäleta, millal ma viimati keetsin endale keset päeva kohvi. Ja ma ei mäleta, millal viimati tundsin nii suurt igatsust kirjutamise järele. Ja kui tore oli istuda kohvitassiga diivanile ja Maarjale helistada. Maarjale on alati hea helistada, sest juba esimesest reipast hüüdest tema poolt on kindel, et Su kõne oli oodatud. Ja ta teab Photoshopist KÕIKE! Aitäh abi eest!

Teie ees on minu järjekordne pesakond vildimõmme. Suurimaga neist tegin algust juba ligi kuu aega tagasi. Mitte et oleksin nüüd siiamaani temaga iga päev tegelenud, kuid töö oli mahukas sellegipoolest. Mõmm, kelle Jüri Martaks ristis, on peanupust varbaotsani tervelt 30 sentimeetrit pikk. Oma väikestele mõmmidele olen siiani silmad pähe teinud pruunist vildist. Seekord aga tundus, et nii suure lemmiku puhul jääb vilt viletsaks, ikka mingi soe säde peab ka silmas olema. Suures mures, et poest ostetud uhiuute silmadega läheb Martast pool võlu kaduma, otsisin välja oma plekist nööbikarbi. Kõhuli põrandal ja näppupidi nööbikarbis tuhlasin oma suures varanduses jupp aega, enne kui sobiva kandidaadi leidsin. Kuna nööpe oli üks, sai teine silm vildist ning nüüd ongi Martal väike vigur küljes.

Lisaks Martale on mul veel kaks pisikest mõmmi ja kolm hobust:)


Peesitamas ehk Maarja sõnade järgi: Metsiku Lääne bandidosed salooni rõdul