Heade seas

Astusin tol kõledal õhtul raamatukogust õue tuule kätte ja hoidsin ust vanemale meesterahvale mu järel. Justkui oleks meil eelnevalt pooleli argivestlus, küsis ta huvitatult: „Kas te meie teatrikino olete külastanud?“ – „Jaa, olen küll.“ „Mina olen viiel korral meie teatrikinos käinud, põhiliselt eesti mängufilme vaatamas. Kas pole uhke, et meie oma Rakveres on see võimalus! Aga teil on siin trepil külm. Astume edasi!“

Lühikese tänavajupi jooksul jõudis mees helisedes ja elavalt üle libiseda oma kaugeleulatuvast lapsepõlvest tänapäeva. Kinojutust sai helindamisjutt, helindamine viis tema suguvõsani, sealt edasi ülikooliaeg tollases EPA-s.

„Kakskümmend kuus aastat! Pausidega, tõepoolest.“ Luges mulle peale sõnad, et kui mul on hetkel mingid õpingud käsil, siis neid kindlasti pooleli ei jätaks. „Õppida elu lõpuni!“ ütles ta mulle suurelt ja kõlavalt.

Tunnistan, et palju ta jutust voolas minust vulinal läbi ja takkajärgi ei suudagi ma kõike meenutada, sest tahtmatult imestasin jutu kõrvale ilmamaa ja kuvandi üle, mis on eestlased määranud seltsimatuks ning võõrast pelgavaks rahvaks. Seda enam ei jõua ära imetleda neid, kel avatust ja julgust astuda ligi tänaval, istuda kõrvale bussis, kõnetada kohvikus. Kel jagub naeratusi ja abikäsi ka võhivõõrastele. Vaatlesin teda teraselt ja mõtlesin, kas ta ongi päris.

Peatusime ristmikul. Kiirelt kadus kinnas ja käsi sirutus sõbralikult minuni. „Lubage mul küsida teie nime, et ma võiksin öelda, on teil õnne ja see kattub mõne õuna-, pirni- või ploomisordiga? Nimedega muidugi on nagu on. Minu nime kandev ploomisort kõrvaldati, sest kivi oli viljaliha küljes kinni, mekk hapu ja välimuski polnud teab mis. Ah, kuidas mulle meeldib, kui te naerate! Signe? Pean teid kurvastama. Kuid nimi on ilus. Signe. Ja ärge pange mulle pahaks, ma olengi selline. Astun ligi ja..“

Puhtast südamest ja vast liigagi innukalt tuli mu vastus, et sooviksin olla palju rohkem tema moodi ja kuivõrd tänulik ma olen osaks saanud vestluse eest.. Vahetasime teineteisele sädistades ilusaid soove ning saatsin härra teele õhusuudlusega. Edasi kõndisin naerulsui suvalisi tänavaid pidi ning mitte sammugi plaanitud suunas. Helistasin emale ütlemaks, et rääkisin vist nüüdsama ingliga.

Ja miks see kohtumine mind rõõmustab? Ma rõõmustan teadmisest, et kohtumised ja tutvused on põhjusega. Ükskõik kui juhuslikud need tunduda võiks. Usun, et süda ja silmad tuleb lahti ning lahked hoida ning lubada enda ligi sädelevad inimesed oma suurepäraste lugudega. Usun, et lihtne ärakuulamine ja tähelepanu pööramine teeb rikkamaks mõlema poole ning sellest sündiv rõõm külvab end ise edasi. 

Kuidas nüüd mulle tol tuulisel õhtul sülle langenud kingitusega toimetada? Jutustan seda edasi inspireerimaks olema see keegi, kes pealtnäha pisiasjaga teise päeva paremaks muudab.

Tänan siiralt ja tervitan palavalt härra J-i, kui ta peaks end sellest loost ära tundma. Ning teadmiseks meile mõlemale, et minu õnn on olla õunake nimega „Signe Tillish“ aastast 1866.