Mõnikord juhtub, et telefonikõne tundmatult numbrilt ei olegi pangast või vale number või hoopis mingilt tüütult müügiagendilt. On hoopis toredam. On näiteks Täpilise toa Elen, kes ütleb, et poes on parasjagu proua, kes proovib kätte minu ema kootud kindaid ja sooviks osta ühte paari, aga mitte rohelisi nagu müügis, vaid hoopis beeži ja pruuniga. Mina loomulikult kohe luban, et kindlasti on mu ema nende kudumisega nõus. Emale pakkumine meeldis. Siin nad on, kohvikarva ja piimavahused, šokolaadipuruga:
Teine kõne tundmatult numbrilt oli kolleeg Eve, kes kiitis, et oli Täpilises kindaid proovinud ja et nii soojad olid, et ta sooviks omale ka. Need olid kohe ema võlupaberkotist võtta, musta-valgetriibulised. Puhkesid ka õide nagu tavaks saanud, tänasest lumetormist jõudu kogunud.
Täna küpsetasin ühest kilost piparkoogitaignast kaks ja pool tundi kuus plaaditäit piparkooke. Glasuurisin ja puha. Järgi jäi pöidlaotsasuurune tükike piparkoogitainast;)
Olge soojas!
