Supp eilsetest uudistest

Nii tore on kui saab midagi kauaplaanitut lõpuks ära teha. Võtsin nõuks sel suvel paberivalamise käsile võtta. Jüri ehitas küla pealt kokku kerjatud liistudest ja sääsevõrgust vajaliku raami. Samal ajal rebisin mina vanu ajalehti ribadeks ja otsisin sahvrist supipoti välja. Raam sai valmis ja lehepudi veega likku pandud. Vahepeal käisime teist segamas ka ja nii ta seisis kuni hilisõhtuni.

 

Jüril tuli õhtul hirmus paberitegemise isu peale. Selleks ajaks olin mina juba tänased toimetused homse varna riputanud ning paberiteo kus seda ja teist jätnud. Aga mis sa teed, kui teisel nii kange tahtmine! Juba oli supipott toas ja Jüril undav saumikser pihus. Möllas teine seal tükk aega, kokku sai hall ja pudrune mass, mille ta raamile valas. Järgmisena oli tal pihus juba käsn, millega ta liigset vett välja patsutas ja tupsutas. Mina laotasin lauale paksu kihi ajalehti ja nende peale katkise tekikoti. Pehmele asemele lajatasime raami seest märja papi sarnase vastvalminud teise ringi paberi.Oli ikka uhke tunne küll!

Kuivasid teised paar päeva, teisel päeval tõstsin soojale pliidirauale, muidu kartsin, et lähevad  hallitama. Esimene paber sai üsna paks ja plekine, kuigi kaarditeoks peaks sellegipoolest sobima. Teise puhul kasutas Jüri veidi teistsugust võtet ja tänu sellele jäi ka õhem.

Varsti proovime uuesti ja siis valin ilma värviliste piltideta ajalehti ja printimisjääke, siis saab tulemus ehk heledam. Kuigi see jäi ka päris kelmikas oma tillukeste värvikillukestega. Samuti kavatsen katsetada erinevate seemnete või kõrtega, eks näis, kas paistma ka jäävad. 

...Kui jutt juba eilsetele uudistele läks, siis pisut minu hiljutistest tegemistest. Mulle hakkas hullupööra meeldima üks ehtekomplekt Täpilisest Toast (seda nime kannab too armas käsitööpoekene, kuhu ma lubasin midagi müüki viia ja mida ma senini teinud pole. Kuid Maia- Liisa andis mulle selle hiljuti andeks, sest tema armastab ka aiatöid ja saab aru, miks mul millegi meisterdamiseks aega ja tahtmist pole). Aga see ehtekomplekt muudkui kummitas ja kummitas kuni saabus päev, mil mul oli vaja Jüri Vao-vanaemale sünnipäevakinki. Selle ma muidugi sealt poest leidsin ja kui juba ostmiseks läks, siis sai ka see pärlindus ostetud. Ülirahul nii kingiga, milleks oli riidest õmmeldud tass-teepakihoidja(!) kui minu uued ehted. Kummardus poekesele ja meisterdajatele!