Oti ja Sokikese varandus

 

Ott ärkas lõunauinakust valju mütsatuse peale. Järgnes haudvaikus ning seejärel Sokikese hale piuksatus „Ott...“

Heli tuli vist pööningult. Ott tõmbas teki ümber ja tõttas trepist sündmuskohale. Ähmane valgus läbi pisikese akna oli segunenud tolmupilvega. Keset põrandat vedeles kummulipööratud pappkast raamatutega ja Sokike. Tikksirge ning tasane.

„Mis nüüd, Sokike?“ päris murelik karupoiss. Jänes vaatas Otti hirmus õnnetu ja kohkunud näoga, nii et sõbral pisukesest haletsusest tahes-tahtmata naer peale tikkus. Ta tõstis tasakesi Sokikese üht ja teist kõrva, katsus pulssi ning küsis ega õnnetusse sattunul kuskilt ei valuta.

„Ma ei saa aru, miks see kast sealt riiuli pealt niiviisi alla pidi sadama,“ alustas Sokike hästi vaikselt. „Ma ju ainult natukene piilusin, mis seal sees on. Nüüd on vist küll kõik luud-kondid katki. Ei muud, kui peangi siia lebama jääma koos ämblikute ja tolmuga ja.. Ja sina elad seal all soojas toas, jood kakaod ja...“ Sokikesel olid juba silmad niisked ning kõva klomp kurgus, kui Ott ta juurde maha istus, sõbrakese pead silitas ja lohutas: „Lollike. Proovi nüüd istuma tõusta. Ma usun, et pääsesid seekord ehmatusega.“ Sokike tõusiski hästi ettevaatlikult istukile, katsus varbaid liigutada, pead keerata ja pidi tõdema, et karul oli õigus.

Ott mässis Sokikesele teki ümber ja hakkas raamatuid virna laduma. „Küll sulle sadas alles varandus kaela, Sokike!“ Lugemist oli siin kirevatest koomiksitest mahukate seiklusromaanideni välja! Ja Otile kargas pähe idee.

„Tead, Sokike! Nüüd võtame kumbki siit ühe raamatu. Teised pakime ilusti kasti tagasi, sest raamatuid tuleb hoida. Siis läheme tuppa, ma teen tule pliidi alla ja keedan meile kakaod. Sina otsid senikaua kapist ühe küpsisepaki. Selle marmelaadiga. Ja siis poeme teki sisse ja loeme oma raamatuid. Kui need läbi, tuleme koos uute järele. Sobib?“

„Ohjaa, Ott! Sellest tuleb üks maru õhtu!“

Ott valis endale idamaiste muinasjuttude kogumiku ja Sokike ei saanud kuidagi käest mereröövlilugusid. Ülejäänud raamatud pakkisid sõbrad kasti ning õnnetuste vältimiseks ei hakanud Ott seda enam riiulile upitama. Kui end tuppa minema sätiti, tuli Sokikesele järsku oma õnnetus meelde.

„Ott, ma arvan, et ma ikka sain natuke viga. Paremale käpale. Sa peaks selle vist kindluse mõttes lahasesse panema.“

Ott muidugi mõistis asja tõsidust. Ta leidis väikese tuhnimise peale vana vineerist joonlaua ja võttis Sokikese vasakust jalast pika triibusoki. Sokike sirutas ettevaatlikult Otile vasaku käpa.

„Parem oli ju haige?“ täpsustas Ott.

„Ahjah,“ punastas Sokike ja ulatas õige käpa. Ott sidus selle sokiga lahasesse ja riputas Sokikesele kaela. Mõmmik võttis enda hoolde nii mõlema raamatud kui vigastatud sõbra ning koos mindi tagasi tuppa.

Tuli pliidi all, hakkas Ott kakaod keetma. Maias Sokike kolas kapi kallal.

„Marmelaadiga, jah?“

„Marmelaadiga.“

„Ma võtan ikka šokolaadiga ka,“ ütles Sokike hästi vaikselt, rohkem endale.

Kuni Ott kakaod serveeris ja pliidialust kohendas, kuhjas Sokike soojamüüri äärsele kušetile tekid-padjad ning meisterdas nendest mõnusa pesa. Ott tuli suurte auravate kruusidega ja kiitis Sokikese tööd. Mõnusasti end sisse seadnud, seljad vastamisi, kruusid käeulatuses, hakati lugema. Kordamööda lonksati nii kuuma jooki kui võeti kausist krõbistamiseks küpsiseid. Ainult vahepeal käis Sokikese vigastatud käpp osavalt lahasest väljas padja alt šokolaadiküpsiseid näppamas.

„Mis sind nihelema ajab, Sokike? Mul loksub kakao üle kruusiserva voodisse,“

„Mul see, ee.. selg sügeleb,“ luiskas jänesepoiss ja nühkis oma sõnade kinnituseks selga vastu Otti.

Kesk põnevat lugemist kilkas Sokike äkki: „Ohohohooo, Ott! Mina hakkan suurena mereröövliks! Kodustan ühe varese ja õpetan ta papagoi kombel rääkima ja õlal istuma. Ja siis ehitan koletusuure laeva, palkan omale meeskonna hirmuäratavatest, kuid heasüdamlikest mereröövlitest. Ja kui ma merelt tagasi tulen, toon sulle kingituseks Elevandikondirannikult hinnalisemast hinnalisemat kakaod, mitme aasta varu! Kakao tuleb muidugi kätte võidelda. Mul on siis terve kirstutäis ragulkasid ja puumõõku! Oma laeva kaptenina olen kõige ägedam mõõkleja ja..“ 

Raamatusse uppunud Ott märkas Sokikest alles siis, kui too juba mööda voodit kalpsas, lahaseks seotud triibusokk silmale sidemeks sätitud ja vineerjoonlaud mõõgana nii teda kui sõber Otti vaenlase eest kaitsmas.

„Ahoi, kapten Sokike! Ma vaatan, et su käpp on nüüd igatahes terveks saanud.“

Sokike tardus paigale, kogeles natuke ja tegi kohe ruttu teist juttu. „Vaata, Ott! Võitlesin meile välja pool pakki šokolaadiküpsiseid! Tahad ka?“ 

Täna õhtul olin ma korraga kuri ja kurb

Ütlesin seda köögis emale. Et ma ei mõista täna inimesi. Neid, kes võtavad vaevaks ärrituda asjust, mis tingitud omaenda piiratusest, väiklusest, vaatevälja ahtusest. Kes oma mürgise kisaga sünnitavad kaasakarjujaid ning rikuvad kõigi rahulikku ruumi. Mõtlesin, et kui nad loeks rohkem, vaataks rohkem, tuleks tihemini oma karbikesest välja..

Asju juhtub põhjusega. Kollane taskusuurune Tove Janssoni "Suveraamat" juhatas mu nüüdsama looni, mis pidi veel öösel siia üleskirjutatud saama. 

Leiaks see vaid tee otsitud silmadeni!

KOPPEL

...

Kas inglid tohivad alla põrgusse lennata?

Loomulikult. Seal võib olla ju rohkesti nende sõpru ja tuttavaid.

Vahele jäid! hüüdis Sophia. Eile sa ütlesid, et põrgut pole olemas!

Vanaema sai vihaseks, tõusis istuli ja ütles: Ma mõtlen täna täpselt samamoodi. Kuid see on ju ainult mäng.

See ei ole mingi mäng, Jumalast rääkides on tõsi taga!

Ta ei mõtleks iialgi välja midagi nii rumalat nagu põrgu.

Muidugi on ta selle loonud.

Ei ole.

Jah on! Hiiglasuure põrgu!

Vanaema ajas enda liiga kiiresti püsti, sest ta oli maruvihane, kogu koppel hakkas tiirlema ja ta oleks äärepealt tasakaalu kaotanud. Vanaema ootas veidi ja ütles:

Sophia. Selle üle on täiesti mõttetu vaielda. Saa ometi aru: elu on piisavalt raske, et saada selle eest veel tagantjärele karistada. Kogu mõte on ju selles, et saada lohutust.

Elu ei ole üldsegi raske, hüüdis Sophia. Ja mida sa siis saatanaga peale hakkad! Tema elab ometi põrgus!

Vanaema kaalus hetke, kas öelda, et ka saatanat ei ole olemas, kuid ta ei tahtnud õel olla. Traktor põristas tüütult. Vanaema läks tagasi tee peale ja astus otse suure lehmakoogi sisse. Lapselaps ei järgnenud talle.

Sophia, hüüdis vanaema hoiatavalt. Sa saad poes limpsi.

Limpsi, kordas Sophia põlglikult. Kas sa arvad, et saab mõelda limpsist, kui kõneldakse Jumalast ja saatanast.

Vanaema puhastas kepiga kinga lehmasitast, niipalju kui sai, ja ütles siis: Kallis laps, ma ei saa ka parima tahtmise juures hakata oma eas saatanasse uskuma. Sina võid arvata, mida soovid, kuid sa pead õppima olema sallivam.

Ja mis see tähendab, küsis laps pahuralt.

See tähendab, et sa pead respekteerima teiste arvamust.

Ja mida tähendab respekteerima! karjus Sophia ja trampis jalgu vastu maad.

Lasta teisi uskuda, nagu nad soovivad! hüüdis vanaema. Mina lasen sinul uskuda saatanat ja sina jätad mind rahule.

Sa vannud, sosistas Sophia.

Ma ei ole vandunud.

Jah. Sa ütlesid saatan.

Nad ei vaadanud tükk aega teineteise poole. Mööda teed tuli kolm vehkleva saba ja sarvedega lehma, nad möödusid aeglaselt, kärbseparv ümber, ja kõndisid tõmbleva nahaga tagumikku õõtsutades küla poole, siis olid nad läinud ja jälle valitses vaikus.

Lõpuks ütles Sophia vanaema: Ma tean ühte laulu, mida sina ei tea. Ta ootas hetke ja hakkas siis laulma, väga valesti, sest ta häälepaelad olid sõlmes: Tšo-littalei, tšo-littalei, ära viska mind lehmasitaga, tšo-littalei, tšo-littalei, siis viskan ma sind ka. Kaki.

Mis sa ütlesid, sosistas Sophie, sest ta ei uskunud oma kõrvu, ja siis laulis vanaema seda inetut laulu veel korra. 

Sophia ronis üle kraavi ja hakkas küla poole minema. Isa ei ole kunagi öelnud kaki, ütles ta üle õla. Kus sa seda õppisid.

Seda ma ei ütle, vastas vanaema.

Nad läksid küünini, kõndisid tarade vahelt läbi, Nybonda laudast mööda, ja enne kui nad puude all asuva poe juurde jõudsid, oli Sophial laul peas ja ta laulis seda täpselt sama valesti nagu vanaema.

Heade seas

Astusin tol kõledal õhtul raamatukogust õue tuule kätte ja hoidsin ust vanemale meesterahvale mu järel. Justkui oleks meil eelnevalt pooleli argivestlus, küsis ta huvitatult: „Kas te meie teatrikino olete külastanud?“ – „Jaa, olen küll.“ „Mina olen viiel korral meie teatrikinos käinud, põhiliselt eesti mängufilme vaatamas. Kas pole uhke, et meie oma Rakveres on see võimalus! Aga teil on siin trepil külm. Astume edasi!“

Lühikese tänavajupi jooksul jõudis mees helisedes ja elavalt üle libiseda oma kaugeleulatuvast lapsepõlvest tänapäeva. Kinojutust sai helindamisjutt, helindamine viis tema suguvõsani, sealt edasi ülikooliaeg tollases EPA-s.

„Kakskümmend kuus aastat! Pausidega, tõepoolest.“ Luges mulle peale sõnad, et kui mul on hetkel mingid õpingud käsil, siis neid kindlasti pooleli ei jätaks. „Õppida elu lõpuni!“ ütles ta mulle suurelt ja kõlavalt.

Tunnistan, et palju ta jutust voolas minust vulinal läbi ja takkajärgi ei suudagi ma kõike meenutada, sest tahtmatult imestasin jutu kõrvale ilmamaa ja kuvandi üle, mis on eestlased määranud seltsimatuks ning võõrast pelgavaks rahvaks. Seda enam ei jõua ära imetleda neid, kel avatust ja julgust astuda ligi tänaval, istuda kõrvale bussis, kõnetada kohvikus. Kel jagub naeratusi ja abikäsi ka võhivõõrastele. Vaatlesin teda teraselt ja mõtlesin, kas ta ongi päris.

Peatusime ristmikul. Kiirelt kadus kinnas ja käsi sirutus sõbralikult minuni. „Lubage mul küsida teie nime, et ma võiksin öelda, on teil õnne ja see kattub mõne õuna-, pirni- või ploomisordiga? Nimedega muidugi on nagu on. Minu nime kandev ploomisort kõrvaldati, sest kivi oli viljaliha küljes kinni, mekk hapu ja välimuski polnud teab mis. Ah, kuidas mulle meeldib, kui te naerate! Signe? Pean teid kurvastama. Kuid nimi on ilus. Signe. Ja ärge pange mulle pahaks, ma olengi selline. Astun ligi ja..“

Puhtast südamest ja vast liigagi innukalt tuli mu vastus, et sooviksin olla palju rohkem tema moodi ja kuivõrd tänulik ma olen osaks saanud vestluse eest.. Vahetasime teineteisele sädistades ilusaid soove ning saatsin härra teele õhusuudlusega. Edasi kõndisin naerulsui suvalisi tänavaid pidi ning mitte sammugi plaanitud suunas. Helistasin emale ütlemaks, et rääkisin vist nüüdsama ingliga.

Ja miks see kohtumine mind rõõmustab? Ma rõõmustan teadmisest, et kohtumised ja tutvused on põhjusega. Ükskõik kui juhuslikud need tunduda võiks. Usun, et süda ja silmad tuleb lahti ning lahked hoida ning lubada enda ligi sädelevad inimesed oma suurepäraste lugudega. Usun, et lihtne ärakuulamine ja tähelepanu pööramine teeb rikkamaks mõlema poole ning sellest sündiv rõõm külvab end ise edasi. 

Kuidas nüüd mulle tol tuulisel õhtul sülle langenud kingitusega toimetada? Jutustan seda edasi inspireerimaks olema see keegi, kes pealtnäha pisiasjaga teise päeva paremaks muudab.

Tänan siiralt ja tervitan palavalt härra J-i, kui ta peaks end sellest loost ära tundma. Ning teadmiseks meile mõlemale, et minu õnn on olla õunake nimega „Signe Tillish“ aastast 1866.

L'ingrediente è amore

Keset kõige mõnusamat itaalia keele harjutust segas mind ema hääl kõrvaltoast. "Sa peaksid vist hakkama süüa tegema. Aga tee midagi riisist, kartulist on isu täis," tõstis ta vaid korraks silmad oma alustatud romaanist. Jonn tõstis pead. Vastumeelselt läksin kööki, ladusin kaussi mullased porgandid ja hakkasin neid nohisedes pliidi ees pingil koorima.

Kössakil porgandite kohal meenus mulle hiljutine vestlus sõbrannaga. Tema elukaaslane heitnud naisele ette, et too ei panevat toidu sisse armastust. Mõtlesin siis, et kuidas see armastus sinna toidu sisse pärast säärast jutuajamist üldse tee leiab. Ka minu jonniplovist ei maksa seda vist kahvliga sorkides otsida. 

Kuid vabast tahtest köögis, oh, kuidas mulle meeldib seal toimetada! Kuidas mulle meeldib, et maal on keldris, sahvris, sügavkülmas ja sibulapalmikutes, uksepiidal rippes, nii palju armastust! Nupukas olles ei peaks nädalate kaupa poes käima. Lihtsalt ajad jälle kummikud jalga, tõttad üle õue ja tood keldrist kartuleid, porgandeid, kaalikaid, peete, pastinaake. Laod sellesama köögiviljaämbri otsa veel pudeli valekirsimahlaga koduõue arooniatest, purgi marineeritud kurkidega ja maiustamiseks õunakompoti. Ja no pagan! Kevadel pean saama ema nõusse, et kanad võtta!

Ta on ehk unustanud, kuidas mulle kunagi ammu köögis poolsosinal paljastas, et on ära õppinud Sveniga ümberkäimise. Ta tegevat kõike suurima rõõmuga vaid siis, kui on ise, vabast tahtest, tööga alustanud. Mäletan, kuidas Sven tuba koristades tundide kaupa keset voodi alt kistud kaost istus ja süvenenult oma poiste salaasju sahtlitesse ladus, piinliku põhjalikkusega tolmu võttis ja põrandat pesti. Aga mõni teine kord läks emal see meelest ära. Pärast mu vennale antud korraldust tõusis lärm taevani, uksed paukusid ja meie isaga tõmbusime vaikselt nohisedes eemale.

Koostisosa on alati armastus, et asi töötaks.

Vägi ajab välja

Kui päikesetõusu alles aimata võis, ei suutnud mind enam miski toas hoida. Tobi kaotas aru nagu alati, kui keegi jopet selga ajab. Töökinnastel on talle eriti innustav mõju. Nende nägemine paneb ta hüppama, kargama, köögi libedal linoleumil tasakaalu kaotama. Ta kiunub ja kilkab ning nakitseb sind kärsitult hammastega tagumikust. Täna läks lihtsamalt - kõigest käpikud.

Võtsime suuna jõe äärde. Pajutihnikus oli usinalt toimetanud kobras. Siin-seal vedeles puulaaste ja territooriumit tähistasid teravaks ihutud piigid. Jäätunult läikisid tema käigurajad jõkke ja jõest kaldale. 

Lasime end lumel kanda nagu jeesuslapsukestel. Külmaga on külateed meile täiesti ebavajalikud. Siis kondame hoopis mööda heinamaid ja tipme naabrimehe kõige hapramatelgi künnitippudel. Oleme Tobiga talviti kõik ümberkaudsed põllud risti-põiki  läbi käinud. Kuidagi hirmus kutsuvad on need avarad-avarad vaated, kuidagi suureks ja laiaks muutub see muidu pisike küla.

Tõusev päike kukkus kuldama sügavat orgu ja selle põhjas kasvavaid noori kuuski, mände ja hiiglaslikke põllukive. Kõndisime meie vanal heinamaal kui märkasin rebast. Piisavalt kaugel, et Tobi teda esiti tähelegi ei pannud. Oli ilus loom, päikeseläikeline. Sörkis männituka poole, kuid peatus siis meiega täpselt samal joonel. Seisime ja vaatasime kolmekesi tõtt, isegi see rahutu koer. Rebane astus paar ükskõikset sammu edasi, teeseldes, et me teda põrmugi ei häiri ega huvita, aga nääh, uudishimu sai võitu. Istus maha ja vaatas. Istuv metsaloom ei istunud aga kuidagi kodukoerale ja viimane startis kohalt kui ragulkast lastud kivi. Rebane oli tükkmaad kiirem, enamgi veel graatsilisem. Ja läinud ta oligi.

Paar aastat tagasi kohtusime samasugusel talvisel jalutuskäigul põdraga. Suur ja avar heinamaa lõppes tiheda, räbu täis metsaga. Otsisime Tobiga kumbki oma pääsu lageda poole, tema ikka kaugemale ja kaugemale perenaisest. Mu hõike peale pääses valla vali ragin ja nägin pikki jalgu endale läbi rägastiku teed tegemas. Tardusin paigale ja vaatasin hirmu ja aukartusega, kuidas see kuninglik olend minust kümne meetri kauguselt mööda murrab. Sinna ma kivistusingi kuniks Tobi kuskilt mujalt hajameelselt lõhnu ajades lonkis, kogu ilust ilma jäänud.

On õnn olla see maalaps, keda hommikune miinuskraad külma kirega põsele suudleb, keda lähenev kevad juba jaanuari lõpus toast ja endast välja ajab.