Keset kõige mõnusamat itaalia keele harjutust segas mind ema hääl kõrvaltoast. "Sa peaksid vist hakkama süüa tegema. Aga tee midagi riisist, kartulist on isu täis," tõstis ta vaid korraks silmad oma alustatud romaanist. Jonn tõstis pead. Vastumeelselt läksin kööki, ladusin kaussi mullased porgandid ja hakkasin neid nohisedes pliidi ees pingil koorima.
Kössakil porgandite kohal meenus mulle hiljutine vestlus sõbrannaga. Tema elukaaslane heitnud naisele ette, et too ei panevat toidu sisse armastust. Mõtlesin siis, et kuidas see armastus sinna toidu sisse pärast säärast jutuajamist üldse tee leiab. Ka minu jonniplovist ei maksa seda vist kahvliga sorkides otsida.
Kuid vabast tahtest köögis, oh, kuidas mulle meeldib seal toimetada! Kuidas mulle meeldib, et maal on keldris, sahvris, sügavkülmas ja sibulapalmikutes, uksepiidal rippes, nii palju armastust! Nupukas olles ei peaks nädalate kaupa poes käima. Lihtsalt ajad jälle kummikud jalga, tõttad üle õue ja tood keldrist kartuleid, porgandeid, kaalikaid, peete, pastinaake. Laod sellesama köögiviljaämbri otsa veel pudeli valekirsimahlaga koduõue arooniatest, purgi marineeritud kurkidega ja maiustamiseks õunakompoti. Ja no pagan! Kevadel pean saama ema nõusse, et kanad võtta!
Ta on ehk unustanud, kuidas mulle kunagi ammu köögis poolsosinal paljastas, et on ära õppinud Sveniga ümberkäimise. Ta tegevat kõike suurima rõõmuga vaid siis, kui on ise, vabast tahtest, tööga alustanud. Mäletan, kuidas Sven tuba koristades tundide kaupa keset voodi alt kistud kaost istus ja süvenenult oma poiste salaasju sahtlitesse ladus, piinliku põhjalikkusega tolmu võttis ja põrandat pesti. Aga mõni teine kord läks emal see meelest ära. Pärast mu vennale antud korraldust tõusis lärm taevani, uksed paukusid ja meie isaga tõmbusime vaikselt nohisedes eemale.
Koostisosa on alati armastus, et asi töötaks.
No comments :
Post a Comment