Sain selle salli siis tähtajaks valmis: Jüri Viru-Jaagupi vanaema sünnipäevaks talle kingituseks. Sall või midagi muud, mis temast tuli, sest kudusin tolle endalegi üllatuseks üsna laia ja kui pikkust sai piisavalt, et mõnus õlule võtta, oli ta siiski rätik mis rätik! Aga peen ja põsele pehme mohäär lausa niutsus omale miskit edevat külge ja nii võlusingi ühte nurka valged heegellilled pärlisüdamikuga.
Mustrist sedapalju, et suur nupukudumisisu sai pikaks ajaks rahuldatud (hilisem arvutustehe kinnitab 1089 nupukest!) ja koekiri sai valitud väga lihtne, sest keerulisemaid on kole tüütu raamatust maha lugeda ja lihtsuses peitubki alati võlu (laiskuse põhjendus samavõrd).
Vanaema peab mind korralikuks tüdrukuks. Nad vanaisaga ei usu siiani, et Jüriga Tartus Zavoodi-nimelises kõrtsus tuttavaks saime ja samuti pole ma neid kurssi viinud oma viienda klassi suvetööga. Kuid sellegipoolest ei suutnud ta uskuda, et ma ise selle rätiku talle kudusin. "Sina, Signe, oled vist küll selle salli emaga kahepeale kudunud!" või "Kauplusest ostsid selle ikka jah?" Kas tragi vanaema hakkab mu vaga tütarlapse kestast läbi hammustama? Kui nüüd prooviks veel korra seda Zavoodi-lugu jutustada...
Hihihii.. nummi
ReplyDeleteAga sall/rätik on ikka uskumatult pehme ja kaunis :)
Kas täies suuruses pilti ka veel saab, vist juba Jüri vanaema jagu see kaunis kude..
ReplyDeleteTubli oled!!
Rätik jah juba vanaema jagu ja ei tahtnud teda pildistamisega kiusama hakata.
ReplyDeleteAga aitäh, musikesed!
Nägin ka sel nädalavahetusel seda rätikut lõpuks elusuuruses. Tõsiselt pehme ja armas rätik:)
ReplyDelete