Puuratastega vilthobu

Legend:
Oma lapsepõlvest meie väikeses Vao külas mäletan hästi meie küla vanimaid elanikke: kahte tädi Lindat, tädi Leidat, tädi Ellenit ja tädi Elvit. Keegi neist jutustas mulle kunagi loo sellest, kuidas meie küla hobuseid karjatati piki jõge kulgevates koplites. See oli pärimuslugu jõge ääristavate muhklike mätaste tekkest, mis olla sündinud just tänu hobustele, kelle kapjade all soine maapind järele andis ja nii oma vormi leidis. Pilt mitmekümnepealisest vabalt ja uhkelt kappavatest ja maad enda jalgade alla talluvatest hobustest mu lapseohtu mälus oli muidugi liialt ebareaalne ja ei teadnud ma sel ajal sedagi, et jõeäärset maastikku kujundab hoopis kaameliküüre meenutav mätastarn ning hobustega pole sellel midagi ühist.

See minu koduga seotud legend oli aluseks (ahh, kui tore on nüüd järgnevat sõna välja ütelda!) kodutööle(!!!). Hakkasin pihta hobuse keha viltimisega, mis võttis päris korralikult aega. Järgmisel päeval käisin Erle juures takukotis sorimas ja ühtlasi ka käsisaagi laenamas. Samale teekonnale jäi teejoomine Krissu juures, tuhnimine tema halukotis ning sobivast halust rataste väljasaagimine. Tänu takulakale ja -sabale sai hobune juba päris hobuse näo. Kolmas päev nägi ette ehituspoest liivapaberi ostmist ning Kadri ja Peetri külastamist trelli kasutamise eesmärgil, et Jüri saaks aidata ratastesse auke puurida ja ühendada rattad pooleks saetud hariliku pliiatsiga. Neljas päev: fotosessioon Kassitoomel.