Ma ei mäleta, millal ma viimati keetsin endale keset päeva kohvi. Ja ma ei mäleta, millal viimati tundsin nii suurt igatsust kirjutamise järele. Ja kui tore oli istuda kohvitassiga diivanile ja Maarjale helistada. Maarjale on alati hea helistada, sest juba esimesest reipast hüüdest tema poolt on kindel, et Su kõne oli oodatud. Ja ta teab Photoshopist KÕIKE! Aitäh abi eest!
Teie ees on minu järjekordne pesakond vildimõmme. Suurimaga neist tegin algust juba ligi kuu aega tagasi. Mitte et oleksin nüüd siiamaani temaga iga päev tegelenud, kuid töö oli mahukas sellegipoolest. Mõmm, kelle Jüri Martaks ristis, on peanupust varbaotsani tervelt 30 sentimeetrit pikk. Oma väikestele mõmmidele olen siiani silmad pähe teinud pruunist vildist. Seekord aga tundus, et nii suure lemmiku puhul jääb vilt viletsaks, ikka mingi soe säde peab ka silmas olema. Suures mures, et poest ostetud uhiuute silmadega läheb Martast pool võlu kaduma, otsisin välja oma plekist nööbikarbi. Kõhuli põrandal ja näppupidi nööbikarbis tuhlasin oma suures varanduses jupp aega, enne kui sobiva kandidaadi leidsin. Kuna nööpe oli üks, sai teine silm vildist ning nüüd ongi Martal väike vigur küljes.
Lisaks Martale on mul veel kaks pisikest mõmmi ja kolm hobust:)
Väga kevadine emotsioon õhkub piltidelt! Mõnus:)
ReplyDeleteOota veel, kui ma mööbli rõdule vean! Iga päevaga läheb mõnusamaks:)
DeleteOotan, ootan. Kutset ootan:D
DeleteMarta on väga tore ja ka teised on ülinummid nagu alati :) tubli oled
ReplyDeleteTeised on ka ülimõmmid:D
DeleteAitäh!
Marta ühe silmaga uurib ja teisega puurib:)
ReplyDeleteTere tulemast netikommentaatorite räpasesse maailma, Maarja!
DeleteMarta on jah üks põhjalikult uuriv ja puuriv loomolend, ikkagi naine:)
ooo new blog look :D
ReplyDelete